Kas käibemaksu määraks jääbki 20 protsenti?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Peaminister Andrus Ansip sai eile oma arsenali veel ühe fakti, mis võimaldab väita, et Eestis ei lähe asjad sugugi kehvasti. Nimelt laekus maksutulu eelmisel aastal eelarvesse 2,3 protsenti rohkem kui oli kavandatud.
See on ilmselge matemaatiline tõsiasi. Kui inimestel ja ettevõtete käsutuses poleks rohkem raha, ei saaks ka riik rohkem maksutulu teenida.
Selle edu juures tasub aga meenutada, et 2009. aastal, kui masu oli pannud tugeva põntsu ka riigi rahakotile, pidas tollane Reformierakonna ja IRLi koalitsioon, toeks ka roheliste hääled, vajalikuks kergitada olukorra leevendamiseks Eestis käibemaksu 18 protsendilt 20 peale. Riigile oli see üheks päästerõngaks eelarve tervise parandamisel. Kõigi elanike jaoks tähendas käibemaksu tõus aga vajadust püksirihma koomale tõmmata, sest ajal, mil kärbiti palku, tuli iga kauba ja teenuse eest hoobilt kaks protsenti rohkem maksta.
Kuigi maksutõus kellelegi ei meeldi, võis sellesse siiski tookord suhtuda üldriiklikest huvidest lähtuvalt mõistmisega, sest küsimus oli ju ka selles, kas Eesti suudab oma rahanduse viia vastavusse eurole üleminekuks vajalike kriteeriumidega.
Kas nüüd, kus maksude laekumine on paranenud ja Eesti rahanduse olukord Euroopa Liidus väidetavalt lausa teistele eeskujuks, poleks aeg naasta endise käibemaksu määra juurde? Tookord anti ju mõista, et tegu on ajutise hädaabinõuga.
Endise käibemaksumäära taastamine oleks üks moodus, kuidas riigi makromajanduslikku edu jagada mikrotasandil. Seda eriti olukorras, kus hinnad kallinevad pööraselt.