Streik on jõukamate töövõtjate privileeg

Viimastel aegadel kipub üha sagedamini kinnitust leidma, et streik on eelkõige nende töövõtjate relv suurema palga saavutamiseks, kelle töötasud on juba niigi keskmisest märgatavalt kõrgemad. Meenutagem arstide streiki või Estonian Airi pilootide streigiplaani, aga mujalt maailmast miks mitte äärmusliku näitena ka pururikaste NHLi jäähokimängijate mitmeid kuid kestvat "tööseisakut".

Ei tule just tihti ette, et streigiga söandaksid ähvardada supermarketi müüjad või mõne tekstiilifirma õmblejad, kuigi neil on niru palk, raske töö ja igapäevaeluga toimetulek keerukas katsumus.

Ka Narva elektrijaamade töötajate sissetulekud küünivad tasemele, mis on kättesaadav vaid väikesele osale Eesti palgatöötajatest. Ettevõtte väitel ulatub keskmine brutopalk kuus ligemale 1400 euroni.

Iga streigi puhul on üheks võtmeküsimuseks, kuivõrd õnnestub streikijatel võita üldsuse poolehoid. Kuigi iga streik häirib suuremal või vähemal määral tavapärast elukorraldust, pole tegu võimatu eesmärgiga, kui see, mida tahetakse saavutada, on selge ja arusaadav ning mis kõige tähtsam - suurema osa ühiskonna silmis ka õiglane. Samuti on tähtis, et oleksid konkreetsed ettepanekud, kuidas ja mille või kelle arvelt neid palganõudmisi tuleks täita.

Vaevalt et Ida-Virumaal kellelgi midagi selle vastu oleks, et energeetikud ja kaevurid rohkem raha teeniksid, aga enne kui hakata ähvardama streigiga, millel võivad olla kogu Eesti majandusele, aga koos sellega ka enamiku elanike heaolule rängad tagajärjed, tuleks veenda avalikkust, et nende ettevõtmine on õiglane ning kõik muud võimalused on ammendatud.