Kainema riigi poole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Kuigi Eestis on aastaid räägitud, et alkohol on Eestis liiga kergelt kättesaadav, on selle kättesaadavuse piiramiseks tehtud sammud olnud pigem kosmeetilist kui sisulist laadi. Seepärast on alkoholil jätkuvalt üks liidrirolle nii inimeste tervise kahjustajana kui õnnetuste põhjustajana.
Pisut kitsamaks on tõmmatud alkoholi reklaamimisvõimalusi, kärbitud müügiaegu ning kergitatud aktsiise. Kuid üldise elukallinemise taustal on alkohol muutunud suhtelises võrdluses aina odavamaks. Kui näiteks nõukogude ajal saanuks keskmise palga - 130 rubla eest - poest lunastada 25 pooleliitrist viinapudelit, siis praegu saaks 600eurose netopalgaga sada pudelit. Juustukilo võrdus poole viinapudeliga, nüüd on seegi suhe muutunud viina odavnemise suunas. Muidugi võib öelda, et toona joodi kallist hinnast hoolimata veelgi rohkem kui praegu, aga arvestada tuleb, et tollal olid ka raha kasutamise võimalused kitsamad.
Kas kange alkohol peab olema ilmtingitmata müügil kõigis toidukauplustes või oleks mõttekam suunata selle müük spetsialiseeritud kauplustesse, kus need kirevad letid ei tekitaks liigset ahvatlust? Muidugi seisavad sellele vastu nii alkoholitootjad kui kaubandusfirmad. Ent riigi seisukohast peaks käibemaksu ja aktsiisimaksude kogumise tuhinas jälgima ka seda, millised kulutused kaasnevad alkoholist tingitud probleemidega.
Alati saab väita, et alkoholimüügi piiramine soodustab salaviina levikut, aga sedagi on võimalik tahtmise korral paremini ohjeldada. Oluline on, et riigil oleks läbimõeldud ja erinevaid mõjusid arvesse võttev alkoholipoliitika, mis viiks meid kainema riigi poole.