Regionaalpoliitikale tuleb peale maksta

Kui viimastel aastatel on saanud kombeks rääkida sellest, et inimeste lahkumine suurtesse keskustesse on seotud eelkõige sellega, et teenuste kättesaadavus maapiirkondades ja väiksemates linnades on halvenenud, siis eile avalikustatud rahulolu-uuringust selgub, et kõik ei ole nii morn.

Tõsi, olid selged valdkonnad, kus inimesed leidsid, et olukord on viimase viie aastaga halvenenud: eriarstiabi kättesaadavus, ühistransport ning teede olukord.

Ent oli ka hulk positiivseid hinnanguid, nagu kergliiklusteed, lasteaiakohad jne.

Ja tõepoolest, tuleb tunnistada, et paljuski tänu möödunud aastate eurorahasajule on ka ääremaadel palju positiivset toimunud, eelkõige see, mis seondub ehitusega. Lisaks juba mainitud kergliiklusteedele on uuendatud ka maanteid-linnatänavaid, remonditud koole, ehitatud lasteaedu...

Ent miks me siis sedavõrd ehmatasime, kui nägime rahvaloenduse tulemusi, mis ütlesid, et rahvaarv on sellegipoolest ääremaadel oluliselt vähenenud ja võitnud on vaid Tallinn ja Tartu? Tuleb välja, et pelgalt raha paigutamine betooni ei hoia inimesi kinni, tarvis on ka betoonist pehmemaid väärtusi, nagu äraelamist võimaldavad töökohad, korralik haridus, kvaliteetne eriarstiabi jne.

See kõik on aga muidugi paljuski seotud raha ning selle ratsionaalse kulutamisega. Ja pole midagi parata. Kui riik tahab ääremaastumist peatada, peab ta hakkama inimestele peale maksma selle eest, et nad elaksid väljaspool Tallinna või Tartut. Osaliselt see pealemaksmine juba toimubki, sest muidu ei leiaks riik enam provintsi endale vajalikke töötajaidki.