/nginx/o/2013/02/08/11991893t1h7277.jpg)
Mida toob valdade ühinemine?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/02/08/11991893t1h7277.jpg)
Haldusreformist on räägitud aastaid, kuid meie maakonnas on see seni jutuklubiga piirdunud. Erandiks oli vaid Jõhvi. Nüüd on meil liitumisteel kolm omavalitsust: Maidla, Püssi linn ning Lüganuse. Juba toimuvad selleteemalised rahvakoosolekud ning hääletamine. Küllap see leibade ühte kappi panek saab ka teoks.
Mina ise olen Lüganuse elanik, nii et see ühinemine puudutab mindki. Kolme eelarve liitmisel jääb ehk midagi üle ka mõne suurema ühisobjekti rajamiseks. Praegu ei suudaks seda eraldi neist ükski ette võtta. Aga teisalt, kas ei ähvarda siin mõnda keskusest kaugemale jäävat piirkonda äkki ääremaastumise oht? Samuti halveneb ühendus keskusega. Püssi linn ning Lüganuse ongi juba peaaegu kokku kasvanud, ühest omavalitsuskeskusest teise on kümmekond minutit jalutamist. Ka buss käib. Aga näiteks Maidla jääb juba kõrvale ning bussiühendus oma naabritega on märksa hõredam.
Jõukuselt ei kuulu vist ükski neist omavalitsustest rikaste klubisse. Maidla oli küll põlevkivivald, kuid senine karjäär suleti (ja seega lõppes ressursimaksu laekumine). Uue kaevanduse rajamine ning plaanitav puhke-sõudespordikompleks on alles tulevikumuusika.
Lüganuse on ainus Virumaa omavalitsus, kus rahvaarv ei ole kahanenud, vaid kasvanud, mis on hea märk. Püssi on väikelinn, kus elanike sissetulekud sõltuvad suuresti ühest tööandjast - Repo Vabrikutest. Seega kergesti haavatav. Samuti on linna rahvaarv märkimisväärselt vähenenud. Meeles on ka veel kunagised juhtimisvead. Näiteks 1990ndate katlamaja odüsseia (osteti hirmkallilt ning pärast müüdi võileivahinna eest), mis viis tookord linna pankroti äärele esimese omavalitsusena Eestis.
Nüüd siis kiuslik uitmõte, kas kolme vaese ühendamine saab ikka luua ühe suure ning pururikka. Samas on suur vald majandusasjus märksa kaalukam partner. Olgu jutt siis projektidest, laenudest või Euroopa Liidu abiprogrammidest ning rahast. Tuleb loota, et pärast ühinemist kaaluvad tulevased kasud kõik võimalikud riskid ning kahjud üles, muidu poleks asjal mõtet.
Kas tasub aga selle leibade ühte kappi panemisega kiirustada? Ilmselt siiski tasub, sest sel juhul saab vald ise endale kaaslased valida. Kui asjaga palju venitada, kui reform lõpuks kõrgemalt poolt sunniviisil läbi viiakse, ei tarvitse Tallinna otsused need kõige paremad olla. Just nagu nõukogude-aegsed kolhooside loomised ning liitmisedki. Või nagu jällegi USA lääneosa osariikide piirid, mis kohalikke olusid arvestamata lihtsalt pealinnas joonlauaga maakaardile üles märgiti. Näiteks Lüganuse vallal oleks üsna lai valik, sest tema territoorium piirneb Aseri valla, Sonda valla. Püssi linna, Maidla valla ning Kohtla vallaga. Ise otsustad, keda võtad või keda jätad.
Ideaalseim variant oleks muidugi mõne pururikka omavalitsusega paari heita, siis pudeneks sealsetest rikkustest midagi ehk meilegi. Aga olen tähele pannud, et ega rikkurid vaestega ühinema kipugi (kui nad sellest just mingit erilist kasu ei saa). Mis valu olekski rikkal vaestega oma raha jagada? See kehtib kõikjal. Kui rääkida näiteks riikide mastaabis, siis vaadelgem jõukat Norrat, kes tänu oma Põhjamere naftamaardlatele lausa ujub dollarivihmas. Teda oodatakse avasüli nii Euroopa Liitu kui ka eurotsooni. Aga võta näpust! Norra ei kiirusta oma miljardeid teistega jagama, neid näiteks kreeklaste taskusse toppima. Ja rahanuiajaid on Euroopas teisigi. Rikka riigina tuleks Norral märksa rohkem oma raha ühiskassasse välja käia, kui sealt ise abiprogrammidena tagasi saaks.
Mulle näib, et ka omavalitsused lähtuvad samasugusest moraalist, majanduslikest kaalutlustest. Nii et liituda saavad ikkagi pigem need, kes on omavahel enam-vähem võrdsed.