Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Kui Narva linnavolikogu kiidab heaks uue kasside ja koerte pidamise eeskirja, saab sellest pretsedent. Sest see eeskiri, mis peaks rangelt sätestama, kuidas tuleb pidada linnas oma lemmikuid, lubab koeri jalutada ilma rihma ja suukorvita, kui peremees selles ohtu ei näe. Ehk siis koeraomanikule antakse voli otsustada, kas tema koer ohustab kedagi või mitte.
Selline lähenemine on kummaline, sest jätab kaitseta tänaval liikuvad inimesed, kes näiteks pelgavad koeri. See tähendab, et enamik tänaval liikuvatest inimestest muudetakse potentsiaalseteks ründeobjektideks ja rääkigu koeraomanikud mida tahes, teavad neist paljud, et loom võib eri olukordades käituda täiesti ettearvamatult. Sest loom on loom ja teda juhivad instinktid.
Kui eelnõu ettevalmistajad püüavad seda õigustada euroopalike tavadega, siis on see küll nõrk argument. Mitte kusagil Euroopa arenenud riikides ei näe te tänavail lahtisi koeri. Kui neid on, siis ootab omanikku karistus, nagu ka selle eest, kui loom on kiibistamata ja registreerimata. Lihtsam on muidugi register üldse ära kaotada kui see tööle panna ning koerad tänavale vabalt jooksma lubada kui neile jalutamiseks piiratud alasid rajada. Ent kindlasti pole see 21. sajandi Narva elukeskkonda parandav otsus.
Kui eelnõu pooldajad räägivad koerast kui inimese sõbrast, siis pole siin ju midagi vaielda. Ja neljajalgseid sõpru tuleb hoida. Soovitavalt võimalikult lühikese rihma otsas.