Pensionikasvu tasaarvestus
27. märts 2013, 01:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1. aprillil tõusevad pensionid 5%. Keskmist vanaduspensioni saavale pensionärile lisandub kuus 16 lisaeurot, aastas teeb see ligi 200 lisaeurot.
Ütlen ausalt, et mul on selle üle hea meel. On ju need meie emad-isad, vanaemad-vanaisad, kes sellest osa saavad. Samuti olen nõus nendega, kes ütlevad: seda on vähe. Kuid üle jõu elada ei saa.
Kuid ärgem unustagem: me oleme tasapisi toibumas kriisist ja ka kriisi ajal me suutsime oma eakaid hoida. Kui kõik teised oma sissetulekutes kaotasid, igalt poolt kärbiti, siis õnneks pensionide kallale ei mindud.
Olen seisukohal, et vaid tugev majandus ning vastutusrikas majandamine tagavad parema tuleviku meile kõigile. Rahakotis, olgu selleks riigi või üksikisiku oma, on raha ikka nii palju, kui seda on teenitud, ja mitte ühtegi senti rohkem. Iga protsent majanduskasvu toidab riigikassat ja pensionitõus on võimalik vaid sellest kassast riigi enese jõukuse toel.
Pensione ei saa kasvatada laenurahaga. Aga kui otsustades on mõeldud tulevikule ja tehtud otsuseid järgitakse, siis võime jõuda hämmastavate tulemusteni. Kümne aastaga ajavahemikus 2003-2013 on pensionid Eestis kasvanud kolm korda. Sel aastal tõusevad pensionid keskmiselt viie protsendi võrra. Järgmiseks aastaks prognoositakse kuueprotsendilist tõusu.
Majanduskriisi ajal, aastatel 2010 ja 2011, tekkis oht, et pensionid võivad väheneda. Kuna seadus sätestab, et pensionid väheneda ei tohi, hoitigi need varasemal tasemel. Nüüd tuleb seadusest tulenevalt teha tasaarvestus ja pensionikasv on olnud pisut väiksem, kui indeks lubaks. Piltlikult väljendudes on osa indeksi alusel arvestatud pensionist majanduslanguse aastatel juba ette ära makstud, kuna need ei vähenenud hoolimata faktist, et indeks langes alla ühe.
Majanduskasv ja pensionitõus on toredad asjad, kuid ühiskond on terve vaid siis, kui eri põlvkonnad üksteist toetavad. Pensionide ja ka lastetoetuste suurus ei vabasta kohustusest hoolida oma lähedastest, olgu tegemist eakate vanemate või alaealiste lastega. Üks vana lause kinnitab meile, et pojad näevad alati kaugemale, sest nad seisavad oma isade ja vanaisade õlgade peal. Kui me unustame vanemat põlvkonda kuulata, võime nende õlgadelt kergesti kukkuda.
Aastatel 1998-2008 edenes elu nii, et reaalsusetaju kippus kaduma. Linnade ümber kerkisid tuhanded eramud, jõudsalt kasvav kodutarbimine (kodumasinad, arvutid, telerid, ülesöömine ja -joomine, sagedased puhkusereisid kaugetesse maadesse jne) oli paljude keskmise sissetulekuga inimeste elu osa. Kuni saabus kriis.
Kadusid sissetulekud, kuna kadusid töökohad. Selgus, et kõik on omavahel seotud: kui pole teenistust, ei tule pangalaenu; ilma pangalaenuta ei saa ehitada; kui ei ehitata, pole vaja ehitajaid ega ka arhitekte ja maamõõtjaid; kui pole inimesi, pole ka tulusid, mida maksustada, ja nõrgeneb omavalitsus. Kokkuvõttes on vähem kindel kogu riigi tulevik.
Valitsuselt nõudis selline olukord kindlat meelt, et mitte minna kergema ja populaarsema vastupanu teed ja jagada varem kogutud reservid, mis Eestil olemas olid, kiiresti laiali. Seda ei tehtud, eelistati kokkuhoidu ja kärpimist ning valimistulemus näitas, et rahvas mõistis nende otsuste vajalikkust.
Praeguseks on kriis möödas, mis tähendab, et elu läheb tasapisi paremaks, töökohad tulevad tagasi, inimeste usk tulevikku kasvab.
Paha-paha, aga hea ka, ütleb väike Maari ühe Jaan Rannapi lasteraamatu lõpus. Paha võib näida elu ja selle aeglane muutumine võrreldes aegadega kas või 10 aastat tagasi, mida praegused pensionäridki kindlasti hästi mäletavad.
Kuid võrreldes "Pätsi vabariigi kuldajaga", millest kirjutati 21. märtsi Eesti Ekspressis, elame me siiski suhteliselt hästi. Kui päris mitmed asjad ongi kallimaks läinud, siis üldine elujärg on tegelikult paranenud. Enamikul on isiklik auto, paljudel on omandiks maja või korter ning poelettidel talveajalgi värske kurk ja tomat - asjad, millest tolles eelmises vabariigis ei unistatudki.
Paha on see, et sellist majanduskasvu nagu oli aastatel 2003-2008, enam ei tule ilmselt niipea ja seega ei kasva enam kunagi miski nii nagu ennist. Aga meie stabiilne majandus ja rahulik kasv tagavad tulevikuski selle, et meie palgad ning pensionid kasvavad. Ja see on hea.