Hell koht

Mitte kurikuulus keeleküsimus ega kodakondsus või selle puudumine - mingem tänavaile ja veendugem, et meie maakonna valusaim konnasilm on lagunenud sõidu- ja kõnniteed. Väidetavalt mitte enam ainult äärealadel.

Iga valupunkt on iseäranis tundlik lisaärritajate suhtes. Põhjarannik kirjeldab tänases numbris üht näidet, missuguse küünilise ükskõiksusega suhtus Narva kohalik võim valulikku teeküsimusse. Kui Eesti suuruselt kolmas linn upub lagunenud tänavate tõttu porisse ja tolmu, kui teeaugud lõhuvad tuhandete autode vedrustust ning  jalakäijad on kimpus kõnniteedel laiutavate lompidega, kui häbi näikse olevat kõigil ja kõikide pärast, eraldatakse samal ajal eelarvest kümneid tuhandeid eurosid uue 60meetrise teelõigu ehituseks kahe (!) eramaja juurde.

Ja raporteeritakse juba aegsasti, et nende kahe pere tarvis ei panda üksnes asfalti, vaid rajatakse ka kõnnitee koos valgustusega.

Jah, sealgi elavad maksumaksjad. Aga kuidas me suudame selgitada ülejäänud 60 000 narvalasele, et oma väravani viivast uuest teest on huvitatud teiste hulgas ka riigiameti töötaja? Mida selle kohta kosta? Ent näib, et tähtsad ninad pikkades koridorides ja suurtes kabinettides ei pea sugugi vajalikuks kellelegi midagi selgitada. Isegi prokuratuurist öeldi, et siin pole midagi kommenteerida, kuna pole kriminaalasjagi…

Ühele perele antav abi ei tohi olla ülejäänute suhtes ebaõiglane. Ja ei tohi kohe kindlasti sellisena tunduda.  On suur soov pidada katku ajal väikest pidu? Veenge oma maksumaksjatest sponsoreid, et praegu on selleks aeg ja koht; öeldakse, et reklaamiga võib saata korda imesid ja mitte ainult kuu enne valimisi.

Seni aga astutakse paksu saapatallaga valusa varba peale.