Maksumaksjate autahvel

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Küllap on paljud inimesed olnud olukorras, kui mõne firma tubli torumees oma töö eest tasu küsides nimetab kaks numbrit. Üks on suurem ja sisaldab makse. Teine märksa väiksem. Selle arvelt, et riigi rahakotti ei pudene sellest tehingust midagi.

Ei saa hukka mõista, et paljud inimesed valivadki teise variandi. Kui elus toime tulekuks on vaja igal sammul oma väljaminekuid kaaluda ja otsida kokkuhoiuvõimalusi, siis jääb mure riigieelarve täitmise pärast kaugeks. Olgugi et maksude laekumisest sõltub otseselt nii pensionide suurus, arstiabi kättesaadavus, teede ja tänavate olukord ning veel sajad päevast päeva vajalikud avalikud teenused.

Raskem on aga mõista, et samamoodi käituvad ka paljud riigiasutused. Praegune riigihangete praktika soosib enamasti vaid odavat hinda. Riigihangetel hõbemedaleid kaela ei panda. Võitja on see, kes on kirjutanud hinnapakkumises kõige väiksema numbri. See ei tähenda ilmtingimata, et tegu on ka majanduslikus mõttes kõige soodsama pakkumisega, ent tegu on kõige lihtsama mõõtühikuga.

Tellija rõõmustab eduka hanke üle ega tunne vähimatki huvi, kuidas nii väikese raha eest on võimalik töö ära teha. Ammugi pole põhjust pead murda, kui palju tööd tegema asuvatele inimestele palka makstakse ning selle pealt tulumaksu ja sotsiaalmaksu arvestatakse.

Seepärast ei üllata, et peaaegu iga nädal jõuab meediasse lugusid inimestest, kes on ehitustel jäetud palgata või makstud osa tasu mustalt ümbrikus. Pahatihti rakendubki pärast riighanke võitu skeem, kus kõige odavama pakkumise teinud firma otsib allhankijad, kes on valiku ees, kas võtta imepisikese raha eest töö vastu või mitte. Nõustumise korral tuleb otsida säästukohti, milleks sageli ongi riigimaksudest kõrvalehiilimine.

Kõige odavamat pakkumist eelistades saab riik sageli vaid näilise võidu. Kui hästi läheb ja  töö tehaksegi lisaraha nõudmata ära, siis eelarvesse laekub tööjõumakse kasinalt.

Lisame siia juurde maksuameti kulud ehitusplatsidel haarangute korraldamiseks, et maksupettureid tabada. Vahele õnnestub võtta vaid jäämäe tipp.

Veelgi rängem kahju on, et selline praktika lööb mõrad ausa mängu põhimõtetesse ja moonutab konkurentsi. Riigihangetel on suuremad võidulootused neil, kes on osavad juriidiliste skeemide koostamises ja maksude nii-öelda optimeerimises, aga mitte neil, kes tahavad teha ausat tööd, maksta oma töötajatele korralikku palka ning olla tublid maksumaksjad.

Riigi tellimused võiksid olemuslikult kindlustada tööga võimalikult paljusid riigi elanikke ja parandada üldist heaolu. Seepärast tasub mõelda sellele, kuidas riigihangete hindamiskriteeriumidesse siduda peale hinna ka näiteks sotsiaalmaksu tasumine. Kui paljudel hangetel on seatud kvalifitseerumise tingimuseks firma viimaste aastate käibe minimaalne nõue, siis sama saab teha ka tasutud sotsiaalmaksuga. Oleks õiglane, et ettevõte teenib alles siis ligipääsu riigitellimuste meistrivõistlusele, kui tal on olemas ajalugu, mis näitab, et peale professionaalse võimekuse on ta olnud ka hea maksumaksja.

Paljudel riigihangetel on tellija väljakuulutamisel arvestanud ka eeldatava maksumusega. Samamoodi on võimalik olenevalt töö iseärasusest tuletada ka ligikaudne suurusjärk, kui palju peaks raha kuluma riigimaksudele.

Muidugi pole igasuguste lisakriteeriumide ja nende piirmäärade seadmine lihtne. Ometigi tasub näha vaeva selle nimel, et motiveerida neid, kes on huvitatud ausast mängust ja tahavad teenida oma riiki sel lihtsal moel, et on seaduskuulekad maksumaksjad. Riigihanke eesmärk ei ole mingit pidi võimalikult suure maksutulu teenimine. Samas ei tohiks tingimustesse  kodeerida isegi kaudseks eduvalemiks maksupettuste kasutamist.

Vananeva elanikkonnaga riigis kasvab aasta-aastalt surve suurematele sotsiaalkulutustele. Kui maksumaksjaid jääb samal ajal aina vähemaks, siis pakuvad mitmed erakonnad põhilise väljapääsuna maksumäärade tõstmist. See aga tooks kaasa, et need, kes seni on olnud ausad maksumaksjad, saavad veelgi raskema koorma selga, kuid kõiksugu nipitajate konkurentsieelised aina paranevad.

Õiges kohas tänava ületajate pilte ei ole üldiselt kombeks autahvlile panna. Ka seaduskuulekat maksukäitumist tuleb pidada iseenesest mõistetavaks normiks.  Kuid teades, kuivõrd oluline on riigi jaoks nii praegu kui tulevikus maksude laekumine, tasub mõelda ka sellele, kuidas paremini tunnustada  ühiskonna väärtuste kasvatajaid. Mil moel süvendada üldist arusaamist, et üldisi hüvesid saame lubada oma riigis täpselt nii palju, kui me ise selleks raha panustame.