Peipsi kalanduse tumedam pool

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Viimastel kuudel on korduvalt uudisväärtust ületanud Paul Kärbergi ja Aivar Koka omavaheline suhtlusaste, tutvumise aeg, väikelaeva sadamas hoidmise ajend, "Pealtnägija" saatejuhi võimalik kallutatus, kaebus pressinõukokku jne.

Erakondadevahelisest võitlusest olulisem on aga Peipsi-äärse piirkonna majanduslik taust, mille avamisele skandaal ajendi ja põhjuse andis. Poliitilise vastasseisu kõrval varju jäänud oluliselt suurem majanduslike huvide konflikt ja kogu Peipsi-äärset piirkonda puudutav majanduse ja säästva arenguga seotud vastuolulised probleemid.

Poliitika ja majanduse vahele on selgepiirilist joont sageli väga keeruline tõmmata. Peipsi puhul ristuvad  ühelt poolt euroraha jagamise ja poliitiliste otsustajate majanduslikud huvid ning teiselt poolt kalandusega seotud ärihuvid.

Juba aastaid on Peipsi järve suureks probleemiks niinimetatud vasakturg, kus  kasutatakse meie kõigi loodusressurssi - kala- kellegi isikliku kasu huvides ning vaadatakse mööda kvootidest. Paari aasta tagusest kohtulahendist hoolimata ei ole althõlma Peipsist püütud ahvena ja koha Läti või Poola kala pähe kirjutamine ja maksuvabalt ning kvoodiüleselt  müümine või kõrvale toimetamine kuhugi kadunud.

Varasemast tavapraktikast pärinevate käibemaksupettuste kõrval on olulise koha haaranud Peipsi järvest salaja välja püütud kala mujale vedamine ja maha müümine. Sageli ostetakse saak ära veel enne, kui see kaldale jõuab, ning viiakse teises Eesti otsas asuvatesse fileerimistsehhidesse ning legaliseeritakse mõnest muust  veekogust pärineva kala pähe.

Ei keskkonnainspektsioon ega kumbki ministeerium, kelle haldusalasse kalanduse valdkond kuulub, pole suutnud lahendusi leida. Kalandusinimesed on teinud ettepanekuid, näiteks siduda kalapaadid kindlate randumiskohtadega, mis oleksid varustatud külmhoonetega ning kus kala kohe ka dokumenteeritaks. Seni pole need ideed vastust leidnud.

Peipsi ääres on lossimiskohti kaugelt üle saja ja keegi ei suuda kontrollida, millisest punktist kala mandrile jõuab ning kuhu edasi liigub. Praegu kasutatakse külmsadamate asemel massiliselt külmautosid, mis veavad kala Peipsi äärest minema. See annab võimaluse manipuleerida kala saamispaiga, kogusenumbri ja legaliseerimisandmetega.

Omaette probleemiks on ka pidevad rikkumised harrastuspüüdjate poolt. Nii järelevalvega tegelevale inspektsioonile, ministeeriumile kui ka enamikule kalandusega seotud inimestele on teada arvukad juhtumid, kus harrastuspüügil püütud kala müüakse ja ostetakse, samuti tegeldakse röövpüügiga või rikutakse kalapüüginorme ja -reegleid.

Ebaseaduslik kalaäri halvendab kohalike kutseliste kalurite olukorda ja mõjub nende sissetulekutele laastavalt. Kuna kurioosse juhtumina on välja tulnud tõsiasi, et ka mõni inspektor on olnud ostetav ja müüdav, siis viitab see probleemile, et asjad kalanduses on ikka väga valesti ning vaja oleks suuri riigipoolseid ümberkorraldusi.

Peipsi harrastuskalastajate klubi on juba aastaid tähelepanu juhtinud järve kalapopulatsiooni olulisele vähenemisele, mistõttu on viimaste aastate jooksul nii kutselistel kaluritel kui ka harrastuspüüdjatel jäänud kalasaagid Peipsi järvel pidevalt väiksemaks. Eluaegsete kalurite sõnul on musta turu osakaal üle poole, mis tähendab seda, et teadlastega kooskõlastatud järve suutlikkust määratud kvootide arvestuses ületatakse üle kahe korra.

Kvootide määramine aastaks on tekitanud kalapüüdjatevahelise võidujooksu, kus üksteise võidu püütakse saada nii palju kala kui vähegi võimalik, enne kui aastane kvoot täis saab. See aga põhjustab olukorra, kus paljudel tekib dilemma, kas püüda mustalt ja eirata reegleid või aktsepteerida olukorda, kus suur osa inimesi on mingil perioodil ilma tööta ja majanduslikus ebakindluses, kuna kala püüda ei saa, sest kvoot on juba täis saanud.

See kõik viitab püügikvootide massilisele ületamisele, mis tähendabki seda, et kohalikele kalatööstustele antud kvoodid püütakse väga kiiresti täis. Samas liigub teine vähemalt sama suur hulk kala kaldale mustalt. Võib vaid ette kujutada, millist koormust avaldab see järvele, ja mõelda, kas selline areng on jätkusuutlik.

Mustas  kalaäris võidavad üksikud, ent kaotavad paljud. Kaotab ka riik, kuna jäetakse deklareerimata üks osa tulust ja riigil jääb saamata osa maksudest. Rikutakse ausa konkurentsi põhimõtet, sest sellises olukorras, kus eksisteerib vasakturg, kannatavad kõik ausad kalamehed.  Läbipaistvalt ja ausalt tegutsejad on sattunud ebavõrdsesse seisu. See omakorda loob aga pinnase uuteks pettusteks.

Ennekõike kannatavad aga Peipsi-äärsed külad ja inimesed, keda ei rakendata piisavalt ja kelle potentsiaali ei kasutata, sest need sajad ja tuhanded tonnid kala, mis on ära viidud, on väärindatud ja töödeldud kuskil mujal, kellegi teise poolt ja väga väikese kildkonna huvides. Kala  töötlemine Peipsi ääres tähendaks piirkonnale aga töökohti, maksusid, investeeringuid ja elanike motivatsiooni. Praegu teenib meie ühine ressurss kitsast ringkonda, mitte aga kohapealset rahvast.