Ebamugav ehitus

Viimastel aastatel on saanud juba peaaegu harjumuspäraseks, et ükskõik missuguse suurema ehituse või renoveerimise ajal kipuvad inimesed nurisema neile tekkivate ebamugavuste pärast. Olgu see siis müra- või porireostus, liiklusummikud või tänavate sulgemine.

Mõneti võib ju inimesi mõista. Sest nad peavad leppima uue, enamasti ebamugava olukorraga ning ei pea mõtlema, et see on ajutine nähtus, kuna olevikus elamine ongi nende õigus.

Mäletame, kui palju oli nurinat, kui ehitati Kohtla-Järve promenaadi. Ei kuulnud me rõõmurõkatusi ka jõhvilastelt, kui alustati mastaapset torude vahetamist ning viadukti ümberehitamist. Narvas nõudis üks ühistu hiljuti kategooriliselt veetorustike renoveerimistööde kohest peatamist, kuna leidis, et ehitustööde tagajärjel võib maja kokku variseda.

Nüüd on pahameelelained taas Kohtla-Järvel tõusnud. Aga mõelgem sellele, mis oleks alternatiiv. Me tahame kõik sõita siledatel maanteedel, kuid ei taha taluda ümbersõite ja teesulgusid. Aga see pole lihtsalt võimalik.

Kui inimene teeb oma kodus remonti, on ta juba ette leppinud sellega, et kaasnevad müra, tolm, kemikaalihais ja muu ebamugavus. Kuidas peaks siis sellised tööd toimuma avalikus ruumis, kus mastaabid on sadu tuhandeid kordi suuremad? Ja eesmärk on ikkagi avaliku ruumi ja inimeste elukvaliteedi parendamine.

Iseasi on see, et ehk ei mõtle tööde kavandajad alati lõpuni läbi, kuidas avalikkust plaanitavatest töödest ja nende käigust paremini teavitada.