Maksustamata transiit

Meie teede kehvast seisust räägime enam-vähem aasta ringi, eriti aga kevadel, kui on seljataga talv ning möödas niinimetatud kevadine teede lagunemise aeg. Ja ebameeldivaid üllatusi jätkub siis alati.

Hiljuti tuli maanteeamet välja tõdemusega, et tegelikult on asi selles, et meie teed lagunevad lihtsalt kiiremini, kui neid remontida-ehitada jõutakse. Põhjus lihtne: sajad miljonid eurod, mis selleks otstarbeks kulutamata jäävad, annavad end ükskord lagunenud teede näol tunda. Seetõttu kaalub riik koguni seadusemuudatust, mis seaks teede kvaliteedile kehtivate nõuete lati praegusest madalamale.

Teid hoitakse meil korras peamiselt Eesti maksumaksja rahaga, viimastel aastatel olulisel määral ka Euroopa Liidu rahasüstide toel. Aga kui näha on, et sellest ei jagu, tuleb otsida uusi allikaid. Miks pole mõeldud võimalusele maksustada maanteetransiit? Selle osakaal on aina kasvanud, vastupidiselt näiteks oluliselt keskkonna- ja taristusõbralikumast raudteetransiidist. Kui aastaid tagasi räägiti transiidist kui meie majanduse pühast lehmast ja mootorist, siis nüüdseks oleme aru saanud, et nii see kaugeltki pole. Eesti riik maanteetransiidist palju ei võida, küll aga maksab ränka raha selleks, et rahvusvahelised veod saaksid siit läbi minna.

Kui sellest võidavad transiidi-, transpordi- ja muud ettevõtted korralikke kasumeid, siis poleks palju küsida neilt osa ka meie teede heaks, mille abil see raha teenitakse.