Riigi eesmärk on kaitsta õpetajat

Foto: Internet

Foto: Internet

Mailis Reps maalib õpetajate tulevikust õõvastava pildi, kuid õnneks pole pedagoogide tulevik sugugi nii tume. Kahjuks peab seetõttu ümber lükkama eksitavad väited, mis endise haridusministri artiklisse teed leidnud.

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo eestvedamisel otsiti ja leiti õpetajatele palgalisa mitmest mõistlikust kohast, sh arvestatav osa ka riigieelarvest. Valitsus pani tänavu õpetajate palgafondi riigieelarvest raha juurde - õpetajate palgafond kasvas üle 16 miljonit euro, mulluselt 143 miljonilt 160 miljoni euroni. Kõikide õpetajate n-ö lisatasude raha sisaldub palgatoetuses ning on otsustatud, et see kasvab ka järgmistel aastatel.

Seetõttu on loomulik, et riik tahab kindlustada, et sihtotstarbelist raha kasutatakse just õpetajate palga maksmiseks. Kõige selgem ja lihtsam vahend selleks on andmete avalikustamine. Et anda õpetajatele võimalus haridus- ja palgakorralduse teemadel kaasa rääkida, avaldame oma kodulehel igakuiseid kokkuvõtteid sellest, kuidas Eesti eri piirkondades on õpetajate palgaraha kasutatud.

Ministeerium ei süüdista kedagi, küll aga soovib selgitusi, kui kusagil on õpetajate palgad olulised väiksemad, kui võimaldaks riigi palgatoetus. Eriti hull on lugu siis, kui täiskoormusega õpetaja palk on alla õpetaja miinimumpalga - 715 euro.

Mis puudutab õpetajate töökoormust, siis koolijuht, kes sunnib õpetajat ainult tunde andma ja nii 35 tundi nädalas, tuleks kohe lahti lasta, sest ta ei tea koolijuhtimisest ega õpetamisest mitte midagi. Küll on ministeeriumi esindajad välja öelnud ja õpetajate esindusorganisatsioonid nõustunud, et on vaja muuta praegust õpetajate palgakorraldust ja koormusarvestust, mis põhinebki täielikult klassi ees seistud kontakttundidel. Just see on olnud soodus pinnas igasuguste tasustamata ja töölepingus nähtamatute ülesannete kuhjumisele, mida õpetajad tajuvad töökoormuse pideva suurenemisena.

Tegelikkuses teeb õpetaja väga palju muud: parandab ja kontrollib õpilaste töid, koostab õppevahendeid, annab nõu kolleegidele, suhtleb lastevanematega ja viimaks valmistab ette ka neidsamu tunde, mille järgi talle palka arvestatakse. Edaspidi peab kõik mõistlikult eristuvad tööülesanded panema kirja iga konkreetse õpetaja ametijuhendisse. Tööaja sisse tuleb arvutada kõik ülesanded, mitte ainuüksi klassis veedetud tundide arv, ja nende järgi ka palka maksta.

Alates sellest aastast korraldab õpetajate täienduskoolitust kahe kolmandiku osas riik ja summaarselt koolitusteks minev raha ei vähene, vaid pikem kasvab. Mõte on tagada ühtlaselt kõrge kvaliteet nendele koolitustele, mis puudutavad haridusuuenduste rakendamist kõigis koolides. Selleks tarvitati Euroopa Liidu toetusi ja Eesti ülikoolid pakuvad õpetajatele laia spektrit koolitusi, mis lepiti kokku õpetajate aineühendustega ning ministeeriumiga.

Omavalitsuste kaudu liikuv koolitusraha küll vähenes, kuid selle toel saavad koolid pühenduda just eelkõige oma eripärast lähtuvatele koolitustele. Et seda vähe pole, näitab analüüs, mille alusel piisab ka praegu koolidele antud summast kõigi õpetajate 160tunnise täienduskoolituskohustuse täitmiseks. Üldiste ja universaalsete koolituste eest peaks ka edaspidi vastutama ja neid rahastama riik.

Riigi korraldatud koolituste puhul maksab riik kinni ka õpetaja kulutused transpordile. Täiesti reaalne on, et uus korraldus tegelikult suurendab koolitusvõimalusi ning sellesse panustatud ressursse.

Tugipersonali palgasegadusele lahenduse leidmine pole lihtne teema. Suuremad omavalitsused suudavad iseseisvalt leida ja palgale võtta endale vajalikud spetsialistid - just nii, nagu juba üheksakümnendatest aastatest on õiguskord ette näinud. Õpetajate palgarahast, nagu kahel viimasel aastal keelatud polnud, edaspidi seda teha ei saa.

Lõpuks peame leppima kokku, millised teenused, kellele ja mis mahus peavad olema tagatud. Praegu jagame raha tihti enne, kui teame, kui palju on hea ja õiglane - ehk kas see jõuab tõesti abivajajateni.

Küsimus ongi väiksemates omavalitsustes, kes võivad selle kohustuse täitmisega tõepoolest hätta jääda: mitte soovimatuse, vaid väiksuse tõttu. Ühelt poolt toetab riik käeoleval aastal omavalitsusi tugispetsialistide rahastamisel 3,3 miljoni euro suuruse eelarvejäägiga. Teisalt, mis on ka pikemas perspektiivis peamine suund, kavandab riik tugevdada ja laiendada piirkondlikke õppenõustamiskeskusi, mille spetsialistid (logopeedid, psühholoogid, õppenõustajad jt) abistaksid just väiksemate omavalitsuste ning  koolide õpilasi, õpetajaid ja lastevanemaid. See tegevus on otsustatud ega sõltu enam sellest, millised tugipersonali puudutavad sätted kirjutab riigikogu sisse praegu muutmisel olevasse põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse. Muide, suurem osa ettepanekuid, mille seaduseelnõust leiame, sündisid nüüd juba peaaegu kaks aastat tagasi alanud konsultatsioonide käigus õpetajate, koolijuhtide ja omavalitsustega ning lahendada püütakse ju probleeme, mis rohkem kui kümme aastat olnud koolis kõigile ilmselged.