L, 4.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Muuseumid ei tohi olla igavad

Põhjarannik
Muuseumid ei tohi olla igavad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Rahvusvahelise muuseumipäeva järellainetusena võiks vaadata, kuidas on meie muuseumid muutunud taasiseseisvuse aja jooksul. Nõukogudeaegsed muuseumid olid väga odava pääsme ja tolmunud eksponaatidega surmigavad asutused, kus oluline osakaal oli dokumentidel, raamatutel, piltidel ning sokke kuduvatel unise moega tädikestel.

Eks paljud inimesed põlvkondadest, kelle kooliaastad ulatuvad nõukaaega, mäleta neid klassiekskursioone, mille käigus külastati muuseume, kus põnevat polnud kuigi palju. Ka 1990. aastatest võib rääkida kui muuseumide kidumise ajast. Olukord muutus kardinaalselt, kui Eesti asus integreeruma Euroopa Liiduga ning sealt hakkas tulema toetusi ka meie muuseumidele.

Kasvõi Ida-Virumaa näitel võime rääkida nii mitmete põnevate uute muuseumide (Kohtla kaevanduspargi-muuseumi, Sinimägede sõjaajaloo muuseumi, Avinurme elulaadikeskuse, Jõhvi kindluskiriku-muuseumi, Sillamäe muuseumi, Kukruse polaarmõisa) tekkimisest kui ka vanade (Narva muuseumi, põlevkivimuuseumi) säilitamisest ja arendamisest.

Enamik neist pingutab jätkuvalt, et tõsta oma atraktiivsust. See aga tähendab, et ka muuseumi ei saa külastada poolmuidu. On ju ammu selge, et muuseumid on oluline osa turismitööstuse maastikul, mistõttu ei saa me endale lubada igavaid muuseume, mis kedagi ei meelita.

Märksõnad
Tagasi üles