Prioriteetide küsimus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
See, et meil on viimastel aastatel aina sagedamini räägitud kasinusest ja kokkuhoiust, hakkab paljusid juba tüütama. Kokkuhoid on tervitatav siis, kui seda tehakse arutu pillamise ja priiskamise arvel. Ent ütleb ju vanasõnagi, et koonerdamine pole kokkuhoid.
Tänavavalgustuse teema on olnud meie maakonna suuremates linnades aktuaalne juba aastaid. Kord lülitab üks selle suveks välja, kord teine, kord mitu korraga. Ikka kokkuhoiu huvides. Nüüdseks on näiteks Narva ja Sillamäe suvistest pimendamistest loobunud, paljuski oli selle põhjuseks 9aastase Varvara tapmine piirilinnas rohkem kui aasta tagasi. Sest võib ju rääkida, et suvel on meil ööd niigi valged, kuid turvatunne on siiski suurem, kui tänavavalgustus põleb ning inimesed ei pea käsikaudu kombates liikuma.
Tänavavalgustus, nagu ka tänavate seisukord, on aga tegelikult omavalitsuse prioriteetide küsimus. Kas need 13 000 eurot, mis Kohtla-Järve kahe kuu pikkuse pimendamisega kokku hoiab, kaalub ikka üles inimeste turvatunde? See on vaevalt ühe linnaametniku aastapalk.
Siin on aga palju elanike endi kätes. Jõhvi võimud näitasid näiteks aastaid, et nad ei pea teede-tänavate korrashoidu prioriteediks, sest raha selleks nagunii pole. Ent avalik pahameel paisus koos tänavaaukudega lõpuks nii suureks, et teede olukorrale hakati oluliselt rohkem tähelepanu pöörama. Nii on lood ka Kohtla-Järve valgustusega: võimudelt tuleb nõuda, et nad täidaksid oma valijate elementaarseid ootusi, siis on loota positiivset tulemust.