Kohalike valimiste unine start

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Kuigi kohalike valimisteni on vähem kui viis kuud, ei hakka praegu veel kusagilt silma ega kõrva poliitikute energiat ja õhinat, tõestamaks, et neil on palju paremad mõtted ja ideed kohaliku elu korraldamiseks kui konkurentidel.

Näib, et need valimised on kui üks tüütu kohustus, mis tuleb eriliselt ponnistamata läbi teha. Ollakse justkui leppinud, et jõudude vahekorrad on suuremalt jaolt juba nagunii paika loksunud ja eelseisvad valimised neid märkimisväärselt ei muuda.

Eelmisel nädalal avaldatud Emori küsitluse tulemused kinnitavad, et vähemasti Tallinnas ja Ida-Virumaa suuremates linnades see nii ongi, sest seal praegu valitseval Keskerakonnal on jätkuvalt mäekõrgune ülekaal. Pole mingeid märke, et olukord sügisel teistsuguseks kujuneks.

Jõukamate omavalitsuste olemasolevate võimukindluste vallutamine on ebatõenäoline. Vaesemate kantide vastu aga polegi erilist huvi.

Loidust näitab seegi, et isegi suuremate erakondade kodulehtedel pole kohalike valimiste teemad nähtaval kohal. IRL on küll toimetanud üle riigi postkastidesse küsitluslehti ja saanud selle käigus teada, et kõige olulisemaks probleemiks on töökohtade vähesus kodukohas. Vaevalt et see kellegi avastuseks on.

Mõnedes väiksemates kohtades on küll viimasel ajal toimunud mitmeid skandaalikesi, kus aastaid kestnud talveunest ärganud opositsioon on äkki asunud võimulolijaid ametist kangutama.  Ida-Virumaal on sel kevadel umbusaldatud omavalitsusjuhte mitmes vallas. Ent nende võimupöörete puhul pole sugugi esile tõusnud sisuline küsimus: mida teisiti tuleks teha? Läbinähtav on pigem soov enne valimisi saada endale parem positsioon. Kui sul on kontroll eelarve, ametnike ja vallalehe sisu üle, siis on lihtsam ka valimiskampaaniat läbi viia. Ilma et peaks selleks oma raha kulutama või käima toetajate uksi kraapimas.

Et valimisteks siiski valmistutakse, annavad praegu märku peamiselt vaid teated sellest, et suuremates keskustes kombivad erakonnad pinda erinevate linnapeade kandidaatidega. Ent ideede võistluseks, kuidas kohalike inimeste huvide eest paremini seista, ei tehta veel isegi soojendust.

Tõsi, eelseisvatel valimistel on lubadustega üllatada keerukam kui varem. Seniste kohalike valimiskampaaniate taustaks on olnud teadmine, et omavalitsustele tuleb raha kogu aeg juurde. Nii majanduskasvuga kaasnevast maksutulust kui Euroopa Liidu abist. Võitsid need, kes pakkusid välja sellise uute objektide paketi, mis valijatele kõige enam meeldis.

Uus reaalsus on aga teistsugune. Paarikümne aastaga on enamik Eesti omavalitsusi kaotanud 20-30 protsenti maksumaksjatest ja allesjäänutegi sissetulekud ei kasva sugugi samas tempos kui eelmise kümnendi keskel. Paljusid teenuseid tuleb omavalitsustel osutada aga endiselt peaaegu sama suures mahus ja nende hinnad pigem tõusevad kui langevad. Euroopa Liidu abi uue vooruga on praegu veel palju ebaselget ja seetõttu väga konkreetseid ettevõtmisi välja lubada ei saa.

See tähendab, et rahaline mänguruum, mis niiöelda kohustusliku kava täitmise järel üle jääb, on kahanenud imepisikeseks. Vabakavaks enam hapnikku ei jätku, aga selleta uusi tuuli kohalikku poliitikasse sisse ei puhu ja tõsisemaid probleeme ei lahenda.

Näiteks Ida-Viru ühe väiksema valla, Tudulinna juhid tõstsid kaks aastat tagasi käed üles ja taandusid ametist, sest ei osanud enam midagi välja mõelda, kuidas nii kõhna rahakotiga vallas elu edasi viia. Võimu justkui oli, aga võimalusi sellega midagi ette võtta mitte. Samas ei tohiks kohalikud teemad langeda poliitilisse mudaliigasse.

Aga millal siis veel, kui mitte kohalike valimiste eel pidada debatti selle üle, kuidas sellisest punnseisust välja tulla? Nende valimiste põhiteemaks võikski olla omavalitsuse tulevik. Millised on kohaliku võimu hoovad inimeste lahkumise peatamiseks, mida reaalset saab teha töökohtade loomiseks? Kuidas teha nendesamade eesmärkide nimel naabritega sisulist koostööd? Kuni ühinemeseni välja, kui sellest veidigi kasu peaks olema.

Tähtis küsimus on samuti, kuidas ületada usaldamatust keskvõimu ja kohaliku võimu vahel. Toompea ja pealinna võimude vaheline pikaajaline vastasseis puudutab suuremal või väiksemal moel ka teisi linnu ja valdu. Kuna kohalikke omavalitsusi seostatakse suuresti eelkõige Tallinna linnavõimu ja Edgar Savisaarega, siis ei ole riigis võimulolevad erakonnad ka eriti vaimustatud kohalike omavalitsuste tugevnemisest. Kui Savisaar ütleb, et omavalitsused on sandistatud ja nende tulubaasi tuleb suurendada, siis on see kõige kindlam garantii, et keskvõim seda ei tee.

Eesti-suguses väikeriigis on keskvõimu ja omavalitsuste vahel sedalaadi kaevikusõja pidamine liiga kallis luksus, kus esmajärjekorras kannatavad väiksemate omavalitsuste inimesed, hiljem aga kogu riik.