Kohalike teede rahastusest piisab ainult esmaabiks

Foto: Matti Kämärä

Foto: Matti Kämärä

Kohalik võim on inimesele kõige lähemal ja seetõttu igapäevaelus ka kõige paremini tunnetatav. Kahjuks oleme me jõudnud olukorda, kus suurema osa omavalitsuste jaoks on kõigi neile seadusega pandud kohustuste täitmine muutunud ääretult raskeks, et mitte öelda peaaegu võimatuks ülesandeks.

Kohalike omavalitsuste haldusvõimekust on selgelt vähendanud mitmed suhteliselt hiljutised otsused: on kaotatud kaks kohalikku maksu, on vähendatud omavalitsustele üksikisiku tulumaksust laekuvat osa, ei ole piisavalt kompenseeritud kodualuse maa maamaksu kaotamist.

Mööda Eestit ringi sõites on näha, et majanduskriis ei ole kaugeltki kõikjal möödunud ning majanduskasv ei jõua kõigi Eesti inimesteni. Negatiivse loomuliku iibe ja välisväljarände kõrval on suureks probleemiks ka riigisisene ränne suurematesse keskustesse. Kahjuks tuleb üheselt tõdeda, et Eesti praegune regionaalpoliitika on kas nõrk või pole seda üldse olemas.

Kui me räägime elu võimalikkusest maal, siis selle eelduseks on ettevõtluse ja töökohtade olemasolu. Ettevõtted vajavad aga toimivat taristut: korras teid, toimivat elektri-, vee- ja internetiühendust. Turvalised ning mugavad teed on aga olulised kõigile linna- ja vallaelanikele. Ükskõik, kas me räägime siis teekonnast kooli, töökohta, poodi, panga- või postkontorisse.

Kohalike teede säilimist ja korrashoidu ei ole võimalik omavalitsustel riigi toeta korraldada. Siinkohal on hädavajalik vastastikune koostöö.

Lugedes IRLi ja Reformierakonna valitsusliidu tegevusprogrammi, tuleb tunnistada, et nõustun suure osaga kohalike omavalitsuste peatükist. Näiteks olen valmis kohe alla kirjutama kahele välja toodud eesmärgile.

1) "Üldise suundumusena peab tänaste väikeste kohalike maksutulude, suure osatähtsusega riigitoetuste ja niinimetatud kohaliku iseloomuga riiklike maksude asemel oluliselt suurenema omavalitsuste roll oma maksutulu kujundamisel."

2) "Seame eesmärgiks suurendada kohalike teede hoiu rahastamise osakaalu üldises teehoiu rahastamises."

Kahjuks teame väga hästi, et omavalitsuste otsustusõiguse ja kohalike maksude puhul on liigutud risti vastupidist teed.

Kui vaatame kütuseaktsiisi reaalset jagunemist, siis näeme, et lubadused on selgelt ilusamad kui elu ise. 2013. aastal plaanib valitsus koguda 417 miljonit eurot kütuseaktsiisi, kuid sellest suunatakse kohalikele omavalitsustele kõigest ligi 30 miljonit eurot. Sealhulgas Eesti Vabariigi pealinnale, kus elab üle 30% Eesti elanikest, on ette nähtud 2,9 miljonit eurot ehk 0,7% kogu kütuseaktsiisist.

Võrreldes kütuseaktsiisi jaotust reaalsete teede kogupikkusega, näeme, et kohalikud omavalitsused on lausa kordades alarahastatud. Kohalikud teed moodustavad nimelt koguni 40,7% teede kogupikkusest ning riigimaanteed kõigest 28%. Loomulikult sõltub iga konkreetse teelõigu investeeringuvajadus ka tee laiusest ning liiklustihedusest, aga rahastamise proportsioonid on ilmselgelt paigast ära.

Kohalike omavalitsuste otsustada on praegu kehtivate seaduste järgi umbes 1% omavalitsuste eelarvelistest maksutuludest, ülejäänud 99% otsustab riiki juhtiv valitsuskoalitsioon. Kriisiaastatel omavalitsustelt ära võetud tulubaasi ei ole teatavasti tänini taastatud, mis muudab eriti väiksemate omavalitsuste investeeringusuutlikkuse peaaegu olematuks. Seega on teehoiuks võimalik kasutada sisuliselt ainult kütuseaktsiisist laekuvat raha. See on aga paraku selgelt ebapiisav.

Aastatel 2009-2011 laekus kohalikele omavalitsustele kütuseaktsiisist teehoidu suunatavast rahast kõigest 5%, 2012. aastal 6,7%. Neid summasid võiks võrrelda teede esmaabiga. Tänavu plaanitakse küll eraldada kümme protsenti, aga see number peaks olema oluliselt suurem. Pikki aastaid kestnud alarahastamine on jätnud teedele sügava jälje ning praegu ei piisa nende normaalseks taastamiseks enam ka viieteistkümnest protsendist. Vaja on suuremahulisi investeeringuid. Teeaukude lappimine on kindlasti vajalik töö, kuid teede põhjaliku rekonstrueerimiseta ei vii see meid kuigi kaugele ja on sama lootusetu ettevõtmine nagu käsitulekustuti abil kulutulega võitlemine.

Toetan kindlalt Eesti linnade liidu ja Eesti maaomavalitsuste liidu ettepanekut tõsta kütuseaktsiisist kohalikele teedele eraldatav osa järk-järgult 30 protsendini, sest see vastab reaalselt teede hooldamiseks ja kestmiseks vajalikule tasemele.

Olen ühtlasi seisukohal, et teehoiu rahastamine peab toimuma stabiilselt ja ei tohi sõltuda parasjagu võimul oleva valitsuskoalitsiooni poliitilistest otsustest või eelistustest. Seetõttu on igati mõistlik kehtestada teeseadusega minimaalne protsent, mis läheb igal aastal kütuseaktsiisist kohalike teede korrashoiuks.

Kohalikud teed on ja jäävad oluliseks teguriks regionaalpoliitika kujundamisel ning nende hooldamine ja uuendamine peab seetõttu olema jätkusuutlik.

(Artikkel põhineb Jüri Ratase IX omavalitsusfoorumil peetud kõnel.)