Mida suudab 4,6 miljardit eurot?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kujutlusvõime ergutamiseks teeme väikese jagamistehte. 4,6 miljardi euro eest saaks näiteks ehitada 30 suuremat kruiisilaeva. 8 Saaremaa silda läheks hinnanguliselt maksma niisama palju.
Fantaasiaks hea küll. Aga täpselt nii palju on uuel rahastamisperioodil 2014-2020 meil kasutada Euroopa Liidu (EL) eelarve raha. Puht matemaatiliselt panustab 503 miljonit eurooplast, ka meie ise, noorimast kõige vanemani igaüks Eesti arengusse 9,1 eurot.
Laias laastus jaguneb raha järgmiselt: 438 mln eurot hariduse heaks, 553 mln tööhõivesse, 755 mln majanduse konkurentsivõime edendamiseks, 666 mln keskkonda, 600 mln ühendustesse (maanteed, raudtee, lairibaühendused), ülejäänu haldusvõimekuse edendamiseks.
Lisaks jäetakse osa rahast 2018. aastani reservi. Suurim rahastus tuleb regionaalarengu fondist - 1,9385 miljardit eurot. Maaelu arengu fondist näiteks 702 miljonit eurot.
Järgmise eelarveperioodi olulisim küsimus on, kuidas saada kulutustest pikaajalist kasu ja positiivset järelmõju. Mitte nii, et paneme euroraha eest uhked majad püsti, aga hiljem on nende kütmise ja valgustamisega kulu ja peavalu rohkem kui asjast rõõmu.
Loomulikult kaasrahastatakse ka järgneval perioodil maanteid, transpordisõlmi, uue põlvkonna lairibaühendusi, raudteid, koolimaju, muudetakse olemasolevaid ehitisi energiasäästlikuks, renoveeritakse haiglaid, rajatakse lasteaiakohti ja tervisekeskusi. Ehitamist jätkub. Tõenäoliselt veeretatakse iga eurot siiski kauem näppude vahel ja paigutatakse ta pigem sinna, kust rohkem ja pikemas perspektiivis inimestele tulu tõuseb. Või nagu ütleb üks hallipäine professor: abiks on inimesele üksnes see, mis aitab tal muutuda iseseisvamaks!
Peatungi pikemalt mõnedel investeeringutel, mis ei lähe betooni ega asfalti, vaid inimestesse. Positiivne kannapööre tehakse töövõime hindamisel. Teatavasti on Eestis ligi 100 000 inimest, kelle nime juures seisab karm hinnang - töövõimetu. Suur osa neist inimestest on tegelikult töövõimelised, tõsi, mitte 100 protsenti.
Ühtekuuluvuspoliitika fondide rahast soovitakse käivitada töövõimekindlustuse programm senise võimetuse nentimise asemel. Vähe sellest, loogilise jätkuna toetatakse tööandjaid, et nad oleksid paremini ette valmistatud ja valmis töövõimekao ning erivajadustega inimestele töökoha säilitamiseks või loomiseks. ELi vahendeid selleks on peaaegu 170 mln eurot.
Eestis on palju täis tööjõus inimesi, kelle õlul on suur koormus erivajadustega või eakate pereliikmete hooldamisel. Omastehooldajate koormuse kergendamiseks, võimaldamaks neile senisest rohkem valikuid oma tööelu korraldamisel, kavandatakse lisatugiteenuseid: intervallhooldus, päevahoid, nõustamine, häirenupu teenus, isiklik abistaja, tugiisik, kui mainida mõnda neist.
Isegi kui esitatakse õigustatud küsimus, kas selliseid teenuseid suudab meie riik finantseerida hiljem, kui euroraha voog lõpeb, ütlen: ka seitse aastat on puhas võit väga paljudele peredele ja loodetavasti paraneb meie ühiskonna jõukus ja võimekus. Loomulikult pole mõistlik euroraha eest üles ehitada nii kulukat teenuste süsteemi, et see pärast ülejõu käib.
Uue perioodi investeeringute mõju ulatub tegelikult 21. sajandi keskpaigast kaugemalegi. Eelkõige hariduse valdkonnas. Need poisid ja tüdrukud, kes 2014. aastal esimesse klassi lähevad, jäävad pensionile alles 2074. aastal! Mis nemad eurorahast võidavad? Küllap hariduse kvaliteedis. Siin ei konkureeri me omaenda varasema tasemega, vaid kogu maailma kõvemate haridusasutustega. Õpetajad, koolijuhid, tugispetsialistid ja noorsootöötajad saavad euroraha eest paremat koolitust.
Võtmeküsimuseks noore põlvkonna õpetamisel on küsimus, kas õpitav ja oskused vastavad tööturu järjest kiiremini muutuvatele vajadustele. Selleks panustatakse euroraha nii hariduse kui sotsiaalse turvalisuse meetmetest. Ei pea olema fakiir, et aru saada - koonerdamine siin oleks lühinägelik.
Isiklikult arvan, et see rahakulutus on oma otstarbe paremini täitnud, kui poisid põhikoolist enam välja ei lange ja kõrgkoolides tasakaalustub noormeeste ja neidude osakaal.
Haridus ei piirdu vaid kooli- ja kõrgkooliealistega. Ühtekuuluvuspoliitika eelarvest rahastatakse ka täiskasvanute koolitusi. Näiteks planeeritakse ca 32 mln eurot kvalifikatsioonita ning madala või aegunud kvalifikatsiooniga täiskasvanute õpetamiseks. Eraldi meetmed on noorte tööpuuduse ennetamiseks.
Kuna ettevalmistusprotsess veel kestab, on siintoodud numbrid peale tõukevahendite üldise jaotuse esialgsed. Tõenäoliselt pärast 2020. aastat jõuab Eesti oma arengutasemelt niikaugele, et juba harjumuspäraseks muutunud Euroopa Liidu toetus sellises mahus kaob.
Aastal 2013 tasub olla rõõmus, et 27 liikmesriigiga peetud keerulistel läbirääkimistel saavutatud tulemus loob järgmiseks seitsmeks aastaks olulise finantsvõimenduse elu edendamiseks.