Jätke kiirabi rahule

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Juba pool aastat käib tants kiirabi litsentsimise ümber: küll tahetakse brigaade ühest maakonnast teise ümber paigutada, küll neid ühes kohas juurde teha ja teises likvideerida jne. Aga kiirabides personal ootab, millal see tants aurukatla ümber lõpeb, sest siiani ei ole neil tuleviku suhtes mingit kindlustunnet.

Nüüd on ilmunud silmapiirile veel erasektorist investorid, kes kunagi üheksakümnendatel aastatel ilmusid Tallinna Falcki nime all, on nüüd saanud uue kuue, võites konkursil Rakvere haiglat.

Olen üle 30 aasta töötanud Ida-Virumaa kiirabis ja tundsin huvi, millistel tingimustel siis litsentsimist tehakse.

Terviseameti kodulehelt selgub, et konkurss on selline, et üheltki kandideerijalt ei nõuta vajalike autode, varustuse ja töötajate olemasolu. Lubage küsida, kui seda konkursil arvesse ei võeta, siis mida võetakse.

Terviseamet peab inimestele selgeks tegema, missugune on nende arvates see parim kiirabiasutus. Kas see on ikka patsiendi huvides, kui võidab "riiulifirma", kellel ei ole ei personali, ei varustust ei autosid?

Terviseameti konkursi tekstis on pärleid veel. Näiteks peavad taotlejad tööalaste näitajatega ja asutuse töökorraldusega tõestama oma paremust.

Siit küsimus: kuidas saab vahetult enne konkurssi sündinud firma tõestada oma töökorralduse paremust?

1990ndatel, kui hakati kiirabibrigaade litsentsima, algasid paralleelselt ka kiirabitöötajatele koolitused. Sinna on pandud tohutu hulk maksumaksja raha. Igal aastal on olnud pidevad koolitused ja ükski kiirabitöötaja ei saa töötada ilma litsensita.

Jääb arusaamatuks, miks ei ole litsentsimise tingimustesse sisse kirjutatud kvalifitseeritud arstiabi andmist. See peaks olema esimesel kohal. Kiirabi konverentsil selgitas terviseameti peadirektori asetäitja Üllar Kaljumäe selle asemel, kuidas kavatsetakse keskmise kiirabi kättesaadavus langetada 12 asemel 11 minutile. Julgen kahelda, sest see, et kiirabi jõuab teinekord hilinemisega kutsele, ei olene ainult auto kiirusnäidust, vaid siin mängivad olulist osa ka see, kuidas töötavad 112 kutsete vastuvõtjad (siin on tööpõld väga lai), teeolud ja veel muudki tegurid.

Kuid mis kasu on sellest kiirusest, kui brigaad saabub sündmuskohale väga kiiresti, kuid ei oska kohapeal esmaabi anda või edukalt inimest elustada? Kiire kohalejõudmine on kiirabi kvaliteedi kontekstis vaid üks näitaja, lõppeesmärk on ikkagi elustatud ja päästetud inimene. Paraku terviseameti konkursitingimustest seda välja ei loe.

Kiirabiteenus on kallis, selle tulemus suhteliselt ettearvamatu ja nõuab kvalifitseeritud personali.

Hinnast ei ole konkursi tingimustes ühtegi sõna. Riik pumpas sinna aastate vältel ilma konkursita tohutu raha, nüüd on see raha piltlikult öeldes tuulde visatud, kui kiirabi kui asutus töö lõpetab.

Hinnast rääkides pidasin silmas just kvaliteeti. Võtame kas või insuldijuhtumi. Kiirabibrigaad alustab trombolüüsi juba sündmuskohal (nagu on meile õpetatud), kuid kui personalilt seda enam ei nõuta ja ravimeid ei ole (aga kohalejõudmise kiirus on 11 min), siis sel juhul on inimese tervis pandud ohtu.

Tekib küsimus: mis alusel saab võita selline firma, kellel on ainult 3 brigaadi terves regioonis, mille alusel ta tõestas, et ta on parem kui Rakvere haigla?

Konkursitingimustes ei ole üldse kajastatud plaanilist transporti. Seega terviseameti arvates plaaniliste patsientide transport, mis tehakse riigi finantseeritud kiirabibrigaadidega, on üldse olematu probleem. Kuid patsiendid ei küsi, millised olid konkursid, nemad vajavad kvalifitseeritud arstiabi.

Arvestades meie EMOde ülekoormust ja ühistranspordi puudulikkust, küsin: kuidas näiteks läheb patsient N kipsis jalaga koju kella kolme ajal hommikul? Tundub, et see ei ole kiirabi teema, aga igapäevaelus puutuvad kiirabibrigaadid sellega pidevalt kokku.

Härra sotsiaalminister Taavi Rõivas, pöördun teie poole kui kauaaegne kiirabitöötaja ning ka kui praegune ja tulevane kiirabi teenuse vajaja.

Ei ole vaja teha selliseid organiseeritud konkursse, kus kiirabitöötajate närvisüsteem on viidud viimase piirini, nendel on niigi raske ja pingeline töö. Laske neil rahulikult tööd teha, sest tean oma kogemusest, et kiirabisse on jäänud tööle ainult need, kes seda tööd armastavad.

Algselt oli kiirabikonkursi mõte regionaalsete kiirabiasutuste tekkimine. See oli riiklik suund paremini organiseerida kiirabiteenust, selleks ehitati välja kiirabibaasid. Kuid nüüd võtab terviseamet endale õiguse kahtlaste konkursitingimustega sekkuda ja lammutada seni tehtud kiirabiteenuse.

Kiirabiasutused on riigistruktuur (sisuliselt toimub rahastamine riigieelarvest, mitte haigekassa kaudu), nagu see on päästeteenistuses ja politseis. See peabki nii jääma.

Tekkinud olukorras palun teil, härra sotsiaalminister, võtta luubi alla terviseameti tegevus, sest praeguses olukorras tuleb langetada õigeid otsuseid nii kiirabiteenistuse tulevikku kui ka eesti rahva tervist silmas pidades. Ja see vastutus, härra minister, lasub teie õlgadel.