Valimiste ökonoomikast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuleb välja, et ka mina olen nõrk inimene koos kõigi oma vigade ja puudustega. Nimelt olin endale lubanud, et hoidun valimiste tingel-tangeli kohta sõna võtmast. Mitte et see tsirkus kõrvalt vaadates mõningast emotsionaalset ja vaimset pinget ei pakuks. Lihtsalt olen püüdnud ennast nii palju kui võimalik sellest killavoorist distantseerida … aga võta näpust.
Tegelikult tõdeti juba vanas Roomas, et rahval (ehk siis pööblil) on vaja tsirkust ja leiba. See esimene ajab meil ja eriti pealinnas juba üle ääre. Leivaga on lood veidi kitsimad. Pastakad, pirukad, kondoomid ja taskuraadiod ei aita üldist elustandardit kuigipalju tõsta (neid niikuinii ei toodeta Eestis). Pealegi on eesti rahval jäänud veel kannatada kõigest neli päeva, siis saab lõpuks normaalse elurütmi juurde tagasi pöörduda.
Järgmise kolme aasta jooksul on tulemas veel neljad olulised valimised: valida tuleb Euroopa Komisjoni volinik, kuus europarlamendi saadikut, uus riigikogu ja president. Sestap püüaksin järgnevalt läheneda valimistele puht majandusteoreetilisest aspektist ja anda mõningaid vihjeid, mis ehk aitavad sündmust veidike teise nurga alt valgustada.
Alustagem sellest, et põhimõtteliselt pole vahet, kas valimised toimuvad era- või valitsemissektoris. Ka äriühingutes kuulutatakse vahel kõrgete ja vastutusrikaste kohtade täitmiseks välja ettevõtte sisene või avalik konkurss. Ent kellelgi ei tule pähe ameti saamiseks saata töövestlusele oma meediast või muul moel tuntud atraktiivset sõpra või sugulast. Poliitilistel valimistel miskipärast saab.
Teiseks oluliseks erinevuseks on konkurentsi puudumine valimiste vahelisel perioodil. Oletame näiteks, et teie kodukohta ehitatakse korraga kaht kauplust. Ammu enne valmimist kiidab kumbki oma kaubavalikut ja selle kvaliteeti. Üks kahest sobitub paremini teie töölt-koju marsruuti ja nii otsustategi selle kasuks. Ent esimesed ostlemised toovad pettumuse. Teil on niiöelda käigu pealt võimalik oma meelt muuta ja kulutada oma raha teises poes.
Vahe ongi selles, et näiteks tänavustel kohalike omavalitsuste valimistel peate te järgmised neli aastat käima just selles poes, mille (valimis)reklaam kõige ahvatlevam tundus. Siin tulebki sisse oluline erinevus võrreldes erasektoriga - kogu valimiste vahelise perioodi on võitnud erakond või valimisliit monopoolses seisundis.
Kolmanda paralleeli võime tuua poliitiliste ja kaubareklaamide ning nende finantseerimise valdkonnast. Enamik meist on olnud ja on jätkuvalt reklaamide ohvrid. Kõik need kreemid, mis pidavat võtma kortsud silmade alt, meeste deodorant, mis toob mulle kõik ööklubi naised - me teame, et see on vale, aga ostame ja maksame ikka. Põhiline on aga seejuures, et meie tarbijatena maksame iseenda lollitamise tegelikult omast taskust kinni.
Erakondade valimiseelsete reklaamidega on lugu veidi keerulisem. Vastavalt kehtivale korrale toetab riik ehk maksumaksja ehk siis teie ja mina riigikogus esindatud parteisid suurte summadega. Sinna lisanduvad annetajate rohkem või vähem legaalsed summad ja liikmemaksud.
Põhimõtteliselt tundub süsteem loogiline. Riik/maksumaksja toetab demokraatiat. Ent nagu on alustaval ettevõttel raske pangast laenu saada, nii on ka poliitilistel uustulnukatel jala ukse vahele saamine keerulisem. Aga uuel turule tulijal ongi enamasti raske siseneda oligopoolsele turule, kus vanad suured tegijad ees laiutavad.
Lisaks, mis saab olla kellelgi selle vastu kui kogudus aitab endale kirikut ehitada. Andunud pooldajad või lausa liikmed võivad ju oma piskust sissetulekust osa altarimaali või kellatorni ehitamiseks annetada. Poliitiline usuvabadus käib demokraatia juurde niikaua, kui see ektstremismi ei kaldu. Kreekas on muuseas neonatsid esimest korda pärast sõda parlamendis esindatud.
Asi läheb aga käest ära ja muutub taunitavaks ka siis, kui õigeusu kirikut hakatakse ehitama luterlaste ja protestantide raha eest või mošeed juutide raha eest (ja vastupidi loomulikult ka). Maksumaksja raha eest sildade, viaduktide, sadamate ja tänavate (korduv) avamine ühe poliitilise jõu poolt saab vaid niikaua kesta, kui kaua maksumaksjad viitsivad kannatada. Aga mäletatavasti oleme me ikka nõus maksma nende erakordsete omadustega pesupulbrite reklaamide eest. Mälu on niikuinii lühike.
Siin on veel üks laiem ja üldist majanduslikku heaolu puudutav aspekt. Ei ole suur saladus, et Eesti on (Läti liitumiseni) euroliidu vaeseim ja Euroopa Liidu tagantpoolt viies vaesem riik. Kellelgi meist ei aja rahakott üle ääre. Toimetuleku piiril või sellest allpool elab liiga palju peresid. Kõik lapsed ei saa alati kõhtu täis ja kvaliteetne haridus või tervishoid ei jõua kõigini.
Oletame nüüd, et me töötame ühes miinimumi lähedast palka maksvas tehases, kus töö on raske ning olme- ja sanitaartingimused kehvad. See-eest aga tervitab meid igal hommikul tööle tulles puhkpilliorkester, lõuna ajal lennutatakse tuulelohesid ja igal reedel korraldatakse tehasehoovil auto-moto- või nukusõu. Pühade ajal jagab tehase direktor pääslas hernekomme ja kustukumme. Juhtkond sõidab ringi roosat värvi luksuskabriolettidega ja pargib neid tehase akna alla. Rääkimata juhtkonna lõpututest töö- ja puhkereisidest soojadesse maadesse.
Kas ei tule tuttav ette? Põhimõtteliselt ei ole tõesti vahet ufode lennutamisel euro saabudes või nukkude lennutamisel liiklussõlme avamisel. Kuigi üks oli üleriigiline ja teine kohalik sündmus. Alati ei olegi võimalik eristada üldrahvalikku ja erakondlikku pidu.
Aga äkki koondaks kõik valimised ühele kuupäevale, oleks lollitamist vähem ja odavam ka. Teisalt - kui paljud lavastajad ja turundajad jääksid tööta ja kasum teenimata?