Analüüsi koht kriisikomisjonile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Eile hommikul Jõhvi linnaserva väikeses tänavas toimunud plahvatus ja hilisemad päästetööd olid erakordne uudis kahtlemata, mis sundis küsima, kas hakkavad naasma karmid 1990ndad, mil pommiplahvatused kogu Eestis ei olnudki nii ebatavalised.
Ida-Virumaal meenuvad tollasest ajast näiteks kodakondsus- ja migratsiooniameti piirkondliku juhi auto õhkimine Kohtla-Järvel, plahvatused eesti gümnaasiumis ja Narva-Jõesuu linnavalitsuses. Loodetavasti nii hull see asi siiski pole.
Me ei tea juhtunu asjaolusid, kuid teame, et kannatanu on väikeettevõtja, kellel küll peale liiklus- ning kasside ja koerte pidamise eeskirja rikkumise viimastel aastatel midagi kriminaalset taustaks pole.
Huvitav on ka see pommilugu ise: plahvatus justkui toimus, ent mingi kahtlase eseme hävitamisega möllasid päästjad veel päev otsa. Kas võis olla, et plahvatas näiteks detonaator, ent põrgumasin ise mitte? Küllap uurimine asjaolud välja selgitab ning ka süüdlase. Sest kuigi õnneks peale ühe põletushaavadega inimese rohkem inimvigastatuid polnud, oleks võinud ka kurvemini minna.
Selle juhtumi valguses jäi aga puudulikuks info koordineerimine ja elanikkonna operatiivne teavitamine. Kohati tuli vastuolulist infot alates sellest, et mõned meediaväljaanded väitsid, et kannatanu oli hoopis naine ning et plahvatusi oli rohkem kui üks. Küllap on siin analüüsi koht ka maakonna kriisikomisjonile, kes ju regulaarselt koos käib, et planeerida operatiivteenistuste ning teiste ametkondade koordineeritud koostööd kriisiolukordades.