Vastutus tegematajätmiste eest

Sel nädalal sai kohtuliku lõpu lugu, mis algas peaaegu neli ja pool aastat tagasi, kui Ahtme elanik Vadim Moroz pimedal sügisõhtul keskküttetorustikku paigaldanud firma kaevatud auku kukkus ja raskelt viga sai. Kuigi firma algul tunnistas süüd, asus ta hiljem vastutusest kõrvale puiklema, lootes, et heast advokaadist piisab, et kohtus puhtalt pääseda.

Nii ei läinud, sest vastaseks osutus kannatanu, kes suutis kõik vajalikud tõendid kokku koguda ning kohtule esitada. Nüüd, tagantjärele ütleb ta aga, et enda õiguste eest seista polnud kerge. Kõigepealt kolm aastat kohtuvälist suhtlemist lootuses, et jõutakse kohtuvälise kokkuleppeni, ning seejärel kohtuskäimised, mis on paras aja- ja närvikulu.

Teed ja tänavad on viimastel aastatel olnud meil päris oluliseks kõneteemaks. Suured vee- ja kanalisatsioonisüsteemide ning soojustorustike uuendustööd on põhjustanud ebamugavust ja nurinat, sest tänavad on üles kaevatud, liiklus häiritud ning teed porised.

Tegelikult saavad ju kõik aru, et see on ajutine paratamatus, mille lõppeesmärk on meie kõigi elukvaliteedi paranemine. Ent kurjast on asi siis, kui neid töid tehakse nii, et tagaplaanile jääb kõige olulisem -  inimeste ohutus. See kohtukaasus on oluline seetõttu, et annab ehitajatele, kes tänavatöid teevad, selge signaali: kui oled jätnud ehitusplatsi sellisesse seisu, et keegi saab viga või kannatab kahju, tuleb selle eest vastutada ka materiaalses mõttes. Ja loodetavasti on sellel positiivne profülaktiline mõju.

Tagasi üles