Kohtla-Järve Elron
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Kui uuest aastast hakkasid meie raudteel vurama uued ja moodsad reisirongid, vallandus pahameeletorm: sõidugraafikud ei arvesta inimeste tegelikke vajadusi, rongidesse mahub vähe sõitjaid ning piletimüügi korraldus on puudulik.
Kui nüüd meenutada seda, mida tõi Kohtla-Järvel endaga kaasa mullu 1. novembrist käivitunud uus ühistranspordisüsteem, on ju probleemid üsna samasugused. Pahameel tõusis samamoodi elukaugete sõidugraafikute, väikeste busside ning segaduste tõttu piletimüügis, rääkimata soodustuste kärpimisest. Peale selle puutusid probleemiga kokku Kohtla-Järve keemiaettevõtted, kelle tuhandeid töölisi ei arvestatud ühistranspordis uuenduste tegemisel.
Linn lubas toona, et püüab süsteemi paremaks sättida ning arutada probleemi ka keemiaettevõtetega. Nüüdseks on võimud võtnud jäiga positsiooni, et ühistranspordiniit ei hõlma nende ettevõtete piirkonda, ning nii tuleb tehastel ja vabrikutel hakata oma transporti tellima. Arusaadav, et selline suhtumine tekitab hämmingut, sest linn korraldabki ju ühistransporti selleks, et oma linna elanikud pääseksid liikuma. Praegusel juhul on tegemist väga suure hulga inimestega, kelle kohta öeldakse, et neid on liiga palju selleks, et linn suudaks neile transporti korraldada.
Linn, kes on viimase kümne aastaga kaotanud ligi viiendiku oma elanikest, ei tohiks küll rääkida sellisel toonil, justkui inimesi on tal liiga palju ning need on tüliks. Pigem tuleks avalikke teenuseid kavandada nii, et inimesed tunneksid, et kohalik omavalitsus neist hoolib.