Mille arvelt tasuta sõit tuleb?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Narva äsja ametisse asunud uue linnavalitsuse esimesi suuremaid teemasid, mille üle pead murtakse, on kohalikus bussiliikluses piletite ostmise kohustuse kaotamine.
See on loogiline valik mitmel põhjusel. Tasuta ühistransport oli Narva keskerakondlaste muidu küllaltki üldsõnalise valimisprogrammi väheseid konkreetseid lubadusi.
Teiseks on uus linnapea Eduard East mitu aastat juhtinud linnale kuuluvat firmat Narva Bussiveod ja peaks seetõttu seda valdkonda tundma paremini kui ühtegi teist.
Narva Bussiveod on pikka aega sipelnud suurtes majandusraskustes. Arvestades seda, kui palju on pankroti ärahoidmiseks linna eelarvest rahasüste tulnud teha, ei pruugigi täielik priisõit oluliselt kallimaks osutuda. Pealegi ei ole Narva sugugi Kohtla-Järve, kus eri linnaosi lahutavad kümned kilomeetrid ja kui bussiliiklus on hõre, siis ei jõua lapsed kooli ja täiskasvanud tööle.
Põhiküsimus peaks aga olema, mida tasuta ühistranspordiga Narvas saavutada soovitakse. Kas see on mingile valijate rühmale meeldimise soov, katse panna linlasi rohkem ühissõidukeid ja vähem autosid kasutama, et õhus oleks vähem heitgaase, või hoopis midagi muud?
Vähetähtis pole ka selgitada, et kui tasuta ühistransport nõuab tasulisest variandist siiski oluliselt rohkem kulutusi, siis mille arvelt neid tehakse. On ilmselge, et kui narvalastele kingitakse prii sõit, siis jääb midagi muud tegemata või jääb selleks vähem raha. Sellest muust tuleb samuti rääkida.