Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/02/05/11993400t1h63d1.jpg)
/nginx/o/2014/02/05/11993400t1h63d1.jpg)
"Ida-Virumaal ei ole kultuuri." Just nii väideti Kanal 2 saate "Teistmoodi Eesti" esimeses osas. See jultunud väide solvas mind hinge põhjani ega anna rahu veel nüüdki.
Väitjaks oli üks tavaline mulgi mees, kes rõhutas, et Viljandis on kultuur, Ida-Virumaal seda ei ole. Ma ei taha milleski süüdistada ütlejat, sest mulgid on juba vanadest hallidest aegadest ikka üle kõige lugu pidanud endast ning miks peakski ta teadma midagi Ida-Virumaast, mis on suuremale osale Eestimaast tänini ikka veel üks õnnetu venelastega asustatud kant.
Võib-olla pole ta ise siin käinudki ega kuulnud midagi Jõhvi kontserdimajast ja seal toimuvatest mitmepäevastest balletifestivalidest, traditsioonilistest sümfooniakontsertidest, sagedastest teatrietendustest jne. Aga lugupeetud saate tegijad Kanal 2st peaksid ju neist ometi teadma, sest suured sündmused on leidnud põgusat kajastamist ka üleriigilises meedias.
Kultuurisaadete tegijad võiksid siiski kursis olla ka Narvas tegutseva sümfooniaorkestri, rahvusvaheliste klaverimängijate konkursside, vähemusrahvuste mitmepäevaste suviste taidlusfestivalidega. Julgen arvata, et nad on üht-teist isegi kuulnud, aga jätkavad jäärapäiselt negatiivse kuvandi loomist meie maakonnast.
Juba paarkümmend aastat tagasi kirjutasid meie linna Järve gümnaasiumi abituriendid oma kirjandites "Meedia mõjujõust ühiskonnas", kuidas Eesti ajakirjandus võimendab kõike negatiivset Ida-Virumaal, positiivsest aga vaikib. Kahjuks pole see siiani muutunud, ka kultuuri puhul mitte.
Kui Viljandis korraldati talvist tantsupidu, siis pajatati sellest pikalt Vikerraadios ja näidati igal aastal kindlasti ka "Aktuaalses kaameras". Meie talvine tuhamägede tantsupidu toimuks aga justkui salaja. Põhjarannik mainib selle küll ära, aga aasta sündmuste hulka ei arva. "Aktuaalsesse kaamerasse" on üheksa aasta jooksul jõudnud meist aga ainult paar klippi.
Viljandis on oma Piret Rist, kes hoolitseb rahvakultuurisündmuste jõudmise eest meediasse. Kes peaks seda tegema aga meil? Televisiooni tarbeks Ago Gaškov, aga kas ka raadiosse? Iga suvaline surelik ei pääse ju üleriigilisse meediasse, hea, kui kohalik ajalehtki tavakodaniku loo avaldab.
Kurb oli saadet vaadates tõdeda, et ka meie linna noor perekond kinnitas kultuuri puudumist Kohtla-Järvel. Just nende linnaosas on käimas vilgas tegevus kultuurimajas ja uhkes spordihallis, kus viidi läbi isegi rahvusvahelised sportaeroobika võistlused.
Nad polnud justkui midagi kuulnud ka suurepärastest tantsuansamblitest Vallatud, Radost ja Rütm, kes on ometi kogunud kuulsust nii välis- kui ka kodumaal. Siinkohal tahan avaldada tunnustust Kohtla-Järve linnavalitsusele ja volikogule, kes ka väga rasketel aegadel ei sulgenud ühtegi oma mitmest kultuurimajast ega koondanud ringijuhte. Nad on andnud võimaluse tegutsemiseks igale uuele talendile, kes on avaldanud soovi juhendada oma ringi. Nii on viimasel ajal tekkinud Vahtra loomekeskuses riburada uusi taidlusrühmi. Küllap leiaksid seal tegevust ka Viljandisse kultuuri otsima siirdunud muulased.
Kui sooviksin kirja panna kogu kultuurialase tegevuse Ida-Virumaal, täidaksin Põhjaranniku mitu lehekülge, sest meil on ju veel suurepärased muuseumid, näitusesaalid, kunstnike ühendused, raamatukogud ja lugemissaalid, rääkimata kümnetest laulukooridest ja rahvatantsurühmadest, kes kõik selle suve üldlaulu- ja tantsupeoks valmistuvad.
Jah, meil ei ole kultuuriakadeemiat, Viljandi folki ega Eve Stuudiot, aga ega nende puudumine tee veel olematuks kultuuri. Muide, Ida-Virumaal on kultuuri isegi nii palju, et siit on Viljandigi saanud endale kuulsaid tegijaid: Eve Noormetsa, Virve Vuntuse, Vaike Rajaste, Helle Aunapi, Kalle Küttise.
Pisut leevendust telesaatest tekkinud masendusele sain Marju Lauristini arvamusest 18. jaanuari Põhjarannikus. Tema leidis, et me pole mitte teistmoodi Eesti, vaid arengumootor. "Siin on erakordselt tublisid inimesi ja põnevaid asju, mida tehakse. Nendest asjadest, mille üle Ida-Virumaa võib uhke olla, peaks rääkima kõvema häälega."
Küllap on neid ka kultuuri vallas ning tehtut on tarvis kajastada nii, et see jõuaks ka telesaadete tegijateni ja hea õnne korral isegi mulkideni.