Inimeste hoidmise keerukas kunst

Kuigi ootused regionaalpoliitikale on olnud suured, on sellest sõnast siiski viimastel aastatel kujunenud pigem pilamisobjekt.

Teatud protsesse, nagu inimeste koondumist väiksematest kohtadest suurlinnadesse, on olnud võimatu pöörata ka Eestist märksa jõukamatel riikidel. Turumajanduslikel jõududel on märksa enam rammu ja tõmmet kui vägagi heldelt rahastatud riiklikel programmidel.

Ometigi ei ole seepärast loobutud püüdlustest mõjutada töökohti looma ka väiksematesse kohtadesse. Suurema osa riigi elanike koondumine vaid ühte-kahte suuremasse keskusesse ei pruugi muuta riigi kulutusi väiksemaks, vaid pigem vastupidi. Ka väikese elanike arvuga kohtades peab riik siiski elementaarsed avalikud teenused tagama.

Teiseks on ka riigi stabiilsuse ja julgeoleku huvides, et inimesi elaks ühtlasemalt üle kogu maa ning asustuseta paiku oleks vähe.

Regionaalminister Siim Kiisleri püüdlus seista selle eest, et töökoha puudumine ei võtaks inimeselt vabadust elada seal, kus talle meeldib, on iseenesest sümpaatne. Ainult et selle elluviimine on kuratlikult keeruline.

Edu võimalused on suuremad seal, kus töökohtade loomise nimel tegutsevad ühiselt ka kohalikud omavalitsused. Selle asemel et omavahel võistelda näiteks selles, kes suudab naabri nina eest välja võluda vingema toetuse, mille eest tehakse uus jupp rattateed. Olgugi et selle kasutajaid oleks tolles vallas kordades vähem kui naabri juures. Punktid saab nii kätte. Iseasi, mida nendega peale hakata, kui inimesed aina lahkuvad.