Töökoht loob vabaduse elada seal, kus meeldib

Siim Kiisleri arvates peaks tööstusalade ja kompetentsikeskuste loomise toetamine olema just see riigipoolne samm, mis võimaldab ka pealinnast kaugemal luua juurde soovitud töökohti, mis aitab ära hoida Eesti elanike üha kasvavat koondumist pealinna. Foto: Matti Kämärä

Regionaalminister Siim Kiisler leiab, et inimeste lahkumist väiksematest kohtadest pealinna võimaldab ära hoida vaid see, kui riik suudab leida toimivaid lahendusi senisest targemate ja kallimate töökohtade loomiseks Eesti eri piirkondades.  

Rääkisite hiljuti põlevkivi kompetentsikeskuse uue hoone avamisel Kohtla-Järvel, et Eesti regionaalpoliitika üks eesmärk on kindlustada sobivate töökohtade olemasolu kaudu inimestele vabadus elada nendes Eesti paikades, kus nad tahavad. Miks on inimeste vabadust jäänud vähemaks väljaspool Tallinna ja Tartut, kuhu üha rohkem inimesi mujalt Eestist viimastel aastatel koondub?

Me väga tahame võrrelda end Soomega. Seal on iive positiivne, inimesi sünnib rohkem kui sureb. Soomes rändab ka inimesi sisse rohkem kui läheb ära.

Aga inimeste ümberpaiknemine väiksematest kohtadest suurematesse on sellest hoolimata sarnane Eestiga. Kui vaadata kaarti, siis liiguvad inimesed Soome lahe äärde, neil põhjast lõunasse, meil ilmakaarte mõttes vastupidi.

Väikese elanike arvuga piirkondade häda on, et turg muutub väikeseks. Kui on vähem kinokülastajaid või teksapükste ostjaid, siis mõjutab see äride kokkutõmbumist.

Et ärisid ja teenuseid jääb vähemaks ning postkontoreid kinni pannakse, on tagajärg. Algne põhjus, mis sunnib inimesi lahkuma, on töökohtade kadumine. Miks töökohad on ees ära rännanud ja kas nüüd enam üleüldse ongi võimalik seda protsessi pöörata?

Osa üleilmseid trende on paratamatud. Vastupidi Eestis üldlevinud arvamusele, on meil linnastumise tase veel suhteliselt madal, võrreldes paljude arenenud riikidega.

Eestis on küllaltki palju inimesi, kes tahavad elada väiksemates kohtades. See on ilmselt meie kultuuri osa.

Mis töökohti puudutab, siis erakapital reageerib kiiresti ning liigub sinna, kus on tarbijaskond ja võimalused suuremad ning kasulikum tegutseda.

Samal ajal on meie regionaalsete toetuste filosoofia, mida ühiskond on selgelt toetanud, olnud sotsiaalse taristu kordategemine. See on arusaadav olukorras, kus meie koolimajade katused lasid tõesti vett läbi. Varasemast ajast jäänud puudujääkide kõrvaldamine oli teatud õigluse taastamine.

Väikestes kohtades tehti koolimajad ja lasteaiad korda, kultuurimajale pandi uus katus ja tantsupõrand. Sotsiaalsesse taristusse on investeeritud kõvasti.

Siiamaani räägitakse isegi riigikogus tõemeeli, et ühe koha ellujäämine sõltub sellest, kas seal kool on või ei ole. Kuid kui vaatame, kuidas inimesed praegu liiguvad, siis tegelikult lähevad nad ära ka sealt, kus koolikohti on piisavalt või isegi märksa rohkem kui vaja.

Lasteaiakohti on nii palju, et vallavanem võtab lapsevanemal varrukast kinni ja ütleb, et palun ole hea, too oma laps siia lasteaeda.

Aga ikkagi asuvad inimesed elama nendesse kohtadesse, kus lastevanemad on pahased, kuna lasteaiakohti pole saada ning kooliminek võtab lastel kõvasti aega, sest nad veedavad suure osa päevast bussiga sõites.

Miks see nii on?

Inimesed on oma elukoha valiku otsuse teinud hoopis teistel põhjustel kui lasteaia- ja koolikoha või ammugi postkontori olemasolu. Määrav on töökoht, mis peab inimest rahuldama kahes mõttes - nii vaimselt kui ka rahaliselt.

Täna ei ole väikeste paikade kitsaskoht sotsiaalne taristu.

Ettevõtluse toetamise kriteeriumid on meil seni olnud universaalsed, mitte piirkonnapõhised. Nii tekibki olukord, et riik toetab töökohtade loomist Harjumaale ja siis koolikoha loomist Virumaale. Inimene aga valib lõpuks elukoha töökoha järgi.

Meie regionaalpoliitiline eesmärk peaks olema selline, et kui inimene tahab elada Virumaal, siis peaks ta saama seal sellist tööd, mis vastab tema ootustele.

Millisel moel saab riik töökohtade loomist mõjutada? Kas peaks hakkama Eesti-suguses väikeses riigis tegema ettevõtjatele piirkonnapõhiseid maksusoodustusi või maksma toetusi neile, kes loovad töökohti näiteks vähemalt 50 või 70 kilomeetrit pealinnast kaugemal?

Mina erisustesse ei usu. Mõned on pakkunud välja, et suuremates kohtades tegutsevatele ettevõtetele peaks kehtestama ka investeeringute pealt ettevõtte tulumaksu, et see tõrjuks ettevõtteid näiteks Harjust Virusse. Aga need inimesed, kes seda väidavad, ei saa minu arvates aru, kuivõrd avatud majanduses me tegelikult Euroopa Liidus elame.

Kui me hakkame näiteks suruma ettevõtjaid Tallinnast minema, siis ei ole sugugi kindel, et nad lähevad Virumaale. Pigem on oht, et nad lähevad Lätti või Leetu.

Kui hakkame seda probleemi väga raamatupidamislikult lahendama, siis tuleb arvestada, et Eesti on ikkagi väga väike. Paberimängus ei ole kuigi keeruline vajaduse korral näidata, kas mingi majanduslik tegevus on sündinud Kohtla-Järvel või Tallinnas.

Millised siis oleksid toimivad riigipoolsed meetmed, et rahulolu pakkuvate töökohtade puudus ei sunniks inimesi oma senisest elukohast lahkuma?

Tegelikult on võtmeküsimus kallimate ja targemate töökohtade loomise toetamine.

Esimeste sammudena toetasime regionaalse konkurentsivõime tugevdamist külastuskeskkondade arendamise kaudu. Toetust said näiteks Rakvere linnus, Narva bastionid ja pargialad. Oleme püüdnud selliste külastuskeskkondade loomisega töökohti juurde tuua.

Järgmine samm on olnud tööstusalade arendamine. Ida-Viru on selles osas kõige rohkem saanud.

Aga need tulemused tulevad loodetust palju aeglasemalt. Piduriks on olnud ka riiklik bürokraatia, mistõttu Ida-Viru tööstusalade maadeküsimuste lahendamiseks on kulunud aastaid. 

Probleeme on olnud. Kuid nüüdseks on Ida-Viru tööstusalad hästi käima läinud ja eestvedajad on teinud head tööd. Esimesed ettevõtted juba tegutsevad, on loodud reaalseid töökohti, mis on ka natuke paremad ja kallimad, kui olid näiteks Kreenholmis. See on samm edasi.

Aga ka tööstusalade arendamisel tuleb ühel hetkel lagi vastu.

Lagi võib vastu tulla ka seetõttu, et selleks hetkeks, kui need tööstusalad kunagi täielikult välja arendatakse, on veelgi rohkem tööjõuealisi inimesi piirkonnast lahkunud ja tekib töökäte puudus.

Järgmine samm selle vastu ongi kompetentsikeskuste meede. Me aitame nende loomisega kaasa teadmismahukate töökohtade tekkele.

Põlevkivi kompetentsikeskuse näitel saab ettevõtja teha kohapeal näiteks vajalikke analüüse, ta ei vii nende tegemisele kuluvat raha piirkonnast välja. Aga sellistes keskustes peavad tekkima ka uued ideed, mille tulemusel sünnivad uued ja kallimad töökohad. Kui inimesel on suurem ambitsioon, ta tahab teha targemat tööd ja saada selle eest rohkem palka, siis tal on võimalus selleks ka Ida-Virumaal.

Muide, sellest kompetentsikeskuste meetmest ongi just Harjumaa ja Tartumaa välistatud. Kuigi Tartumaal oldi sellest solvunud. Aga me suunasime teadlikult töökohtade loomise raha teistesse maakondadesse, kus probleemid on teravamad. Kõik ülejäänud 13 maakonda kaotavad elanikke.

Kui inimesi jääb vähemaks, siis muutub ilmselt ka riigi poolt avalike teenuste osutamine elaniku kohta pealinnast eemal aina kallimaks?

Loomulikult tekitab ebaühtlane elanike jaotus probleeme. Ühes kohas on ummikud, peab kulutama üha rohkem avalikku raha suuremate liiklussõlmede, aga ka uute lasteaedade rajamiseks. Mujal tuleb samas jätkuvalt ülal pidada pooltühjaks jäänud lasteaedu ja doteerida väheste sõitjatega bussiliiklust.

Elanike mõnevõrra ühtlasem jaotus muudaks riigipidamise odavamaks.

Regionaaltoetused tulevad suuresti eurorahast. Meil on järgmisel perioodil taas kasutada euroraha ja on selge, et sellest osa tuleb ka Ida-Virumaale. Täna on tõsine valikukoht, mida me selle raha eest teeme. Meil on kokkulepe Euroopa Komisjoniga, et lõviosa sellest peab minema töökohtade loomisesse. Kuid konkreetsed plaanid tuleb ikkagi meil endil välja mõelda.

Millised on töötavad meetodid?

On väga oluline, et see põlevkivi kompetentsikeskus ja ülejäänud viis keskust mujal samuti õnnestuksid ning tooksid loodetud tulemusi.

See on keerukuselt järgmine aste ja hästi tähtis on näha, kas me saame sel moel kallimaid töökohti juurde luua.

Hiljuti saatsite haldusreformi läbiviimise eelnõu ministeeriumidesse kooskõlastusringile. Mida teie sisetunne ütleb, miks võiks seekord see haldusreformi läbiviimise katse olla tulemuslikum kui eelmised luhtunud üritused?

Kaasamistöö on olnud väga mahukas. Oleme eelnõus ühinemismehhanismi loonud nii vabatahtlikuks, kui see vähegi võimalik on. Kohapeal valitakse tõmbekeskused. Seejärel otsustatakse, millisega neist keegi soovib ühineda.

Eri töörühmadesse on kaasatud eri osapooli nii palju kui võimalik.

Ent põhiküsimus on, kas reformi tegemiseks poliitilist tahet on, sest haldusreformi Reformierakonna nõusolekuta läbi ei vii.

Mina usun, et poliitiline tahe tuleb. Sellepärast, et enamik inimesi toetab seda. Täna saab seda ka arvamusküsitluste põhjal öelda.

Tavainimene on aru saanud, et midagi peab ette võtma. Me nõuame ettevõtluselt aina suuremat tööviljakust ja räägime efektiivsusest. Aga meie kohalik haldus on pehmelt öeldes jätkuvalt 90ndate aastate alguse tasemel.

Alla tuhande elanikuga omavalitsusi on praegu Eestis rohkem, kui oli 30ndate aastate lõpus, ja neid tuleb inimeste lahkumisega üha juurde.

Me räägime, et ametnikkond on selleks, et inimesi teenindada. Aga ise mõtleme tihtipeale niimoodi, et meil on siin kool ja tegime selle korda, nüüd on vaja siia lapsed ka saada. Tekib küsimus, kes siis kelle jaoks on. Kas lapsed on selleks, et saaks seal kooli pidada, või vastupidi.

Loomulikult kaasnevad reformiga valusad otsused. Aga soomlasedki ütlevad, et nemad ei jaksa enam senist omavalitsusstruktuuri ülal pidada. Nad näevad samamoodi, et konkurents on ebavõrdne. See on ka Eesti probleem. Tuhande elanikuga vallal ei ole võimalik pakkuda inimesele sama, mida näiteks 14 000 - 15 000 elanikuga omavalitsusel.