Võim tuleb keskpunktist lahti harutada

Foto: PEEETER LILLEVÄLI

Foto: PEEETER LILLEVÄLI

Kodanikkond on võõrandunud oma riigivõimust, muutunud ükskõikseks ja küüniliseks. Võim ja võimalused on koondunud parlamendierakondade juhtivatesse lülidesse, kes koos käputäie suurettevõtjatega ja riigifirmadega on loonud riigikapitalismiga sarnaneva tsentraalse juhtimisega majanduskeskkonna.

Kujundlikult: meie ühiskond on kui karavan kõrbes, mille juhid on juba ammu oaasis ja naudivad head elu, kuid enamik tammub janusena alles kõrbeliivas ja näeb oaasi asemel vaid miraaže.

Eesti riigivõim tuleb keskpunktist lahti harutada ja tuua see taas inimestele lähedale. Kohalikele omavalitsustele on jäänud väga vähe võimalusi ise kujundada oma eelarvet, sest nii tulude kui kulude suurus on määratud seadusega ja kontrollitud ametkondade poolt.

Niikaua kui meie omavalitsuste elanike arv erineb mitusada korda ning alla 1000 elanikuga valdu ja linnu tuleb iga aastaga juurde, on omavalitsuslike funktsioonide üleandmine keskusele ilmselt paratamatu.

Kohaliku juhtimistasandi võimuta jätmise ja üleriigiliste ametkondade ja riigiasutuste kohalike esinduste kadumisega lahkuvad kõigepealt avalikud teenistujad ja juhivõimetega inimesed, seejärel ettevõtjad, noored ja aktiivsemad elanikud. Kaovad koolid, suletakse poed ja ühistransport. Kogu Eesti kõnnumaastumine ei ole loomulikult vaid ühe või paari teguri koosmõju tagajärg, kuid liigselt tsentraliseeritud juhtimissüsteemi ja regionaalpoliitika puudumine on sellele protsessile kaasa aidanud.

Tsentraliseerimisega on kaasnenud ka kõigi eluvaldkondade ülereguleerimine, suurte struktuuride eelistamine väiksematele, sihtrühmade ja vabakondade reaalse kaasamise asemel formaalne koostöö ning fondide kinni makstud MTÜde levik.

Ettevõtluse alustamine ja väikeettevõtete juhtimine on vaid näiliselt lihtne. Tegelikult töötab muu seadusandlus ning ka riigi institutsioonide igapäevane menentluspraktika väikestele ettevõtetele vastu. Nii nagu ei saa täiesti võrdselt käsitleda mõnesaja elanikuga valda ja saja tuhande elanikuga linna, ei ole ülereguleeritud keskkonnas võrdsed ka väikeettevõtted ja suured turge valitsevad kontsernid ning riigimonopolid.

Edukas koolilõpetaja ei taha tänapäeval hakata ettevõtjaks, vaid töökohta riigifirmas või ametiasutuses. Kui ta seda ei saa, siis läheb ta suure tõenäosusega tööle välismaale, mitte ei jää oma kodulinna või valda lootusetut ettevõtlus arendama. Perifeeria ei ole mitte ainult mahajäetud asulad ja külad, vaid majanduslikus ja õiguslikus mõttes ka väikeettevõtted.

Kõikehõlmavate muudatuste läbiviimiseks tuleb Eesti regionaliseerida. Regioonide piirid võiksid lähtuda praegustest riigikogu valimisringkondadest. Mõne muudatusega: Tallinna linn võiks koosneda neljast-viiest regioonist, Harjumaa aga tuleks lähtuvalt Tallinna ümbruse asustusest ümber struktureerida, et regioonide elanike arv oleks võrreldavas suurusjärgus.

Regioon toimiks teise tasandi omavalitsusena, millele tuleb keskvõimult üle ka mitmeid õigusi, sealhulgas õigus seadusega määratletud piirides kehtestada tulumakse. Praegused vallad ja linnad võivad jääda oma piiridesse, kui see jääb edaspidi regioonisiseseks kokkuleppeks, kuid koolivõrgu ja ühistranspordi korraldamine, planeeringute menetlus ja järelevalve peaksid minema regiooni tasandile.

Väiksemad vallad võivad jääda sotsiaal-kultuurilisteks üksusteks, kuid ka nende liitumine või piiride muutmine ei saa olla välistatud, kui see on kohalikes huvides vajalik. Kohalikud volikogud võiksid olla valitud külade ja kantide põhiselt, majoritaarsetes valimisringkondades, kui kohalikud inimesed nii soovivad.

Regiooni tasandi volikogu aga valitakse edasi meile harjumuspärase proportsionaalse valimissüsteemiga, sealjuures võib regioonides moodustada ka mitmeid valimisringkondi.

Juba tosin aastat kehtinud riigiametnike tulemusjuhtimine, mis stimuleerib ametnikke uusi seadusi ja regulatsioone välja töötama, on juhtinud enamiku ettevõtteid ja ühendusi, tegelikult kogu ühiskonna üleregulatsioonide rägastikku. Kuigi valitsuse tasandil on kehtestatud kaasamise nõue, tehakse seda sageli väga formaalselt ning liiga tihti saavad sihtrühmad ja valdkonna asjatundjad oluliste seadusmuudatuste kohta informatsiooni alles tagantjärele.

Regionaliseeritud riigis ei tohiks ükski seadusemuudatus läbi minna enne regioonidest kooskõlastust saamata. Regioonidel on aga lihtsam kaasata sihtrühmad ja spetsialistid, et kavandatavaid muudatusi analüüsida või siis töötada ise välja ettepanekuid seadusandluse täiendamiseks.

Keskvalitsus tuleb aga muuta taas ühtseks valitsuskabinetiks, subjektiks, millega on nii regioonidel kui üksikisikutel võimalik suhelda ilma ametkondadevahelisse laburünti eksimata. Peaminister peaks muutuma taas valitsusjuhiks, mitte juhtima vaid oma bürood, nagu see on praeguseks välja kujunenud.

Nii keskvalitsuse kui regioonide valitsustega suhtlemiseks tuleb luua e-registratuur ja vastuvõtulaud, mis suunaks isikud, kes soovivad riigiga suhelda otse, õige ametkonna ja ametniku juurde.

Tugevad regionaalsed omavalitsused ja ühtne valitsussüsteem loovad eeldused läbipaistvaks otsustusprotsessiks ja avaliku halduse asjalikuks korralduseks. Paljude võrdväärsete subjektide olemasolu loob aluse demokraatlikule riigivalitsemisele, sest võimalikult paljude inimeste kaasamine riigi juhtimisprotsessi parandab seadusandluse kvaliteeti ning vähendab subjektivismi ja korruptsiooni.