Valgus tunneli lõpus

Foto: SCANPIX

Foto: SCANPIX

Hiljuti tutvustas TNS Emor Tallinnas Euroopa Liidu majas Eurobaromeetri rahvuslikku aruannet. Paberilt vastu vaatavad numbrid ei ole just mingi roosamanna, aga samas sisestavad ettevaatlikult julgust.

Vahest kõige positiivsem oli nende numbrite puhul inimeste suurenenud usaldus Euroopa Liidu vastu. Kui kriisiaastail läks see kõver pidevalt allamäge, jõudes põhja ehk 46 protsendini 2012. aastal, siis uuringu tegemise ajaks ehk 2013. aasta sügiseks oli usalduskõver roninud 56 protsendini. Muljeltavaldav tõus, arvestades eriti asjaolu, et Euroopa Liidus keskmiselt usaldab ühendust vaid 31 protsenti vastanuist.

Kui kodanikelt küsiti, missugusel alal ootavad nad Euroopa Liidult enim abi, oli 26 protsendi ehk kõige suurema osa vastanute arvamus, et elukvaliteedis. Teisele kohale platseerus 14 protsendiga võrdsus, õigus ja rahu. Oluline on ka teada, et Eesti kodanike ühtekuuluvuse alusteks Euroopa Liidus on kultuur (31 protsenti), majandus (28 %) ja sport (23 protsenti).

Summa summarum - küsiti ka muid asju ning tervikpilti iseloomustades võib öelda, et Eesti kodanikud näevad tulevikku mõnevõrra optimistlikumalt kui veel mõni aeg tagasi ja on tegelikult palju positiivsemalt meelestatud kui Euroopa keskmine.

Mida selle teadmisega peale hakata? Kas pole Eesti meedia täis teateid pidevatest hädadest, vaesusest, väljarändest ja muust sellisest? Kuidas on üldse võimalik oodata sellises olukorras paremat elu? Veidi polemiseerides saabki öelda, et alati leidub keegi, kes kahtleb uurimistulemustes, niipea kui need näitavad midagi positiivset. Küll aga pole uurimistulemustes kunagi kahtlust siis, kui kõverad on allapoole.

Usutavasti ei tee Eesti inimesed saladust, et elu pole viimastel aastatel olnud meelakkumine, ega kanna roosasid prille. Ent peamiselt puudutasid TNS Emori küsimused ootusi ja usaldust. Ehk siis tegelikult ütleb Eurobaromeetri uuring seda, et inimesed usuvad nüüd rohkem parematesse väljavaadetesse kui veel mõni aasta tagasi. See ei tähenda veel elu ilusamaks tegemist.

Kuidas sobitub siia pilti Euroopa Liit? Klassikaliselt, võiks vastata. Euroopa Liit pakub oma inimestele turvalist ühiskodu, mis on mingigi pelgupaik maailma hädade eest.

Kõik võib muidugi muutuda, kuid kui vaadata, kui kiiresti võib olukord halvemuse poole minna näiteks Ukrainas, siis on EL tõesti kui kindel linn ja varjupaik. Kiiev on Eestile lähemal kui Brüssel ja kui peale inimohvrite võtta arvesse Ukraina pankrotiohtu ja grivna kursi kukkumist, saab selgeks kindla rahapoliitika ja stabiilsuse olulisus. Tõsi, 2013. aasta sügiseks polnud sündmused Ukrainas veel arenenud nii kaugele, kuid Süüria, Kesk-Aafrika Vabariik, Egiptus olid teised kriisikolded, mis andsid maailmale kõneainet.

Võib ju küsida euroskeptikutelt vastuküsimuse: kui Euroopa Liit on ikka nii õudne, siis kuidas seletada ukrainlaste soovi kunagi Euroopa Liitu saada? Meenutagem, et Ukraina revolutsioon sai alguse asjaolust, et Ukraina toonane president Viktor Janukovõtš ei allkirjastanud ELi-Ukraina vabakaubanduslepingut.

27. veebruaril riigikogus aset leidnud välispoliitika arutelul pidas välisminister Urmas Paet ELi perspektiivi samuti Ukrainale oluliseks: "Ma väga loodan, et Ukraina ühiskonna enamus ning selle riigi juhid mõistavad üheselt, et vaba ja demokraatlik ning korruptsioonivaba õigusriik peaks olema eesmärk, mille saavutamine on ka Ukraina julgeoleku ja heaolu eeldus. Samuti pean oluliseks, et kõik partnerid Euroopa Liidus saavad aru, kui oluline on Euroopa perspektiiv ning selle selge väljaütlemine Euroopa Liidu poolt kõigile Ida-Euroopa üleminekuühiskondadele. Nii nagu see oli ja on näiteks Lääne-Balkani riikidele."

Sestap järeldagem, et Euroopa Liit on jätkuvalt kõrgendatud ootuste allikaks nii enda sees kui ka väljaspool. Veel 20 aastat tagasi möllas Balkanil julm sõda, kuid praeguseks on Euroopa Liiduga ühinenud endise Jugoslaavia riigid Sloveenia ja Horvaatia ning põhimõtteliselt liiguvad liikmelisuse poole ka Serbia ja teisedki endise Jugoslaavia riigid.

Ootused annavad samal ajal riigis sõnumi, et inimesed loodavad Euroopa Liidult elukvaliteedi tõusu. Muud uuringud on tegelikult näidanud, et elukvaliteet ongi Eestis tõusnud. 1990. aastail tegid inimesed puhtajaliselt rohkem tööd ega kulutanud palju vabale ajale. Nüüd on see muutumas.

Probleemid on muidugi selles, et Eesti inimesed soovivad Euroopale järele jõuda ega pea enda elukvaliteeti veel Euroopa omaga võrreldavaks. Lisatagu siia kriisiaastad, mil Euroopa keskmisele elatustasemele järele roninud kõver taas Eestis allapoole sööstis. Kuid tunneli lõpus paistab valgus: kõver on taas hakanud üles liikuma ja jõudnud umbes 70 protsendi piirimaile Euroopa Liidu keskmisest. 2001. aastal oli see alla 50 protsendi.

Tulles tagasi alguse juurde: avaliku arvamuse küsitlused annavad poliitikutele põhimõttelise suuna, mille nimel tasub töötada. Poliitika ja diplomaatia on juba kord selline hall ala, kus kõike ei saa teha avaliku arvamuse küsitlustest lähtudes - sest muidu oleks see populism -, kuid väga kaugele ei jõua ka need, kes rahva arvamust millekski ei pea (Ukraina!) või kes talitavad üksnes oma kõhutundest lähtudes.

Mõistlik on hoida tasakaalu küsitluste ja otsuste vahel ja nii on ka hea teada, mida inimesed arvavad ja ootavad.

Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke seisukohti.