Eesti välispoliitika väljakutse
17. märts 2014, 10:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Usun, et aastate pärast praegustele Ukraina, Krimmi ja Venemaa arengutele tagasi vaadates näeme, et tegu on 2001. aasta 11. septembri New Yorgi terrorirünnakutega võrdväärselt tähtsa sündmuste jadaga.
Venemaa käitumine on viinud Euroopa viimaste aastakümnete suurimasse julgeolekukriisi. Seega on praegu Ukrainas toimuval pikaajaline mõju kogu Euraasia mandri tulevikule. Käimasolevad protsessid on test läänemaailma võimekusele ja elujõulisusele - hetkel pole aeg kokkulepluseks ega nõrkuse näitamiseks.
Ukraina rahva toetamisest loobumine oleks suur ajalooline viga. Tegelikult tegime vea juba 2008. aastal, kui lasime Venemaal karistamatult lõhkuda Gruusia terviklikkuse. Toona peale retoorika ja avalduste lõppkokkuvõttes midagi ei tehtud ning pretsedent oligi loodud. Venemaal kasvas karistamatuse tunne. Õiguslikus vaakumis eksisteerivad Lõuna-Osseetia ja Abhaasia on Venemaa käitumise tagajärg.
Kahjuks sai tõsise tagasilöögi ka Gruusia NATO-integratsioon, mis oli Venemaa pikaajaline eesmärk. Sama loogika kehtib tõenäoliselt ka Ukraina puhul. Praegu toimuva valguses on oluline NATO kui demokraatlike riikide julgeolekuorganisatsiooni edasine laienemine. Eesti on seda mõistnud, kuid peab selles paremini veenma ka teisi NATO liikmeid.
Ukraina temaatika selgitamine on praegu Eesti välispoliitika suurim väljakutse. Peame nii oma Euroopa partneritele, aga ka USA-le suutma pähe taguda, et kui laseme Venemaal karistamatult isetseda, siis homme maksavad nad selle eest juba ise. Usun, et Eesti ja Balti eurosaadikud peavad seda väga aktiivselt selgitama Euroopa Parlamendis, sealsetes komisjonides ja töögruppides. Kindlasti tuleb sellega tegeleda ka uutel eurosaadikutel.
2018. aastal on Eesti kord olla Euroopa Liidu eesistuja ning üks meie prioriteetidest saab olema liidu idasuunaline laienemine ja demokraatliku valitsemise edendamine idas.
On ekslik arvata, et Venemaa käitumine mõjutab vaid tema lähinaabreid. Oht on tegelikult märksa laiem, kuna vene kogukonnad kasvavad paljudes Euroopa riikides, sh Soomes, Saksamaal ja Inglismaal. Väga murelikud peaksid olema ka Kesk-Aasia riigid, ennekõike Kasahstan ja Türkmenistan.
Kui Venemaa oleks ise teistele riikidele heaolu, arengu, demokraatliku valitsemise ja õigluse sümbol, siis vaataksid paljud rahvad Venemaa kui eeskuju poole. Olukord on paraku vastupidine - rahvad, kes soovivad paremat elu ja õiglast kohtlemist, vaatavad hoopis Euroopa poole.
Selles ei ole süüdi mitte lääs, vaid Venemaa poliitiline eliit. Pakun, et ka Venemaa juhtkond on seda mõistnud. Ukraina sisepoliitikasse sekkudes asus Putin ilmselt võitlema iseenda poliitilise ellujäämise eest. Ta teab hästi, et ühe slaavi rahva lääne-integratsioon on eeskujuks ka venelastele, kes näevad, et teisiti on samuti võimalik elada.
Venemaa juhtkonna praegune käitumine on seetõttu mitte tugevuse, vaid pigem nõrkuse ja hirmu märk: kui ei saa tarkuse ja nõuga, siis saab veel ehk kuidagi jõuga. Kahjuks pole Kreml mõistnud, et jõuga sõpru ei võideta.
Venemaa tegevus toob usutavasti endaga kaasa vastureaktsiooni. Euroopa riigid, eriti aga Venemaa lähinaabrid, suurendavad kaitsekulutusi, et kasvavate ohtudega toime tulla. Pole võimatu, et muidu NATO liikmesuse mõttes suhteliselt passiivselt meelestatud Rootsi ja Soome muudavad Ukraina südmuste valguses meelt ning kalduvad ulatuslikumale koostööle NATOga. Ühe Soome ajalehe küsitlus näitas, et esimest korda avaldas NATO-le toetust peaaegu 50% küsitletutest. Rootsi asepeaminister rääkis äsja väga avameelselt NATOst, ka seal võib jää liikuma hakata.
EL tervikuna ja kindlasti ka Eesti peavad vähendama oma sõltuvust Vene gaasist ning naftast, millest on saanud meile julgeolekurisk. Putini praeguse sõjakäigu maksame mõnes mõttes me ise kinni - ca 60 protsenti Venemaa riigieelarvest tuleb nafta- ja gaasimüügi rahast. Me maksame Moskvale aastas miljardeid eurosid, mille toel meid endid nüüd ähvardatakse.
Venemaa on tekitanud sõltlasi mitmes Euroopa riigis, millest on praegu saanud Euroopa suur nõrkus. Ühtset ja tugevat seisukohta on raske defineerida olukorras, kus Saksamaa vajab Vene gaasi nagu õhku, britid tahavad jätkuvalt olla Euroopa finantskeskus ja kardavad Vene raha kadumise pärast, Küprose pangad elavad Vene investoritest, Sloveenia soovib oma meest ÜRO peasekretäriks ega julge Venemaad välja vihastada, Prantsusmaa müüb Venemaale häbiväärselt dessantlaevu ning Itaalia arvab, et Ukraina on lihtsalt liiga kaugel, et muretseda...
EL peaks Ukrainaga seoses tegema ka ennetava liigutuse. Peale Putini ja tema lähimate võitluskaaslaste pole kellegi huvides, et Venemaa oma anneksiooni jätkaks. Juba ette tuleks sõnastada sammud, mida me võtame ette Vene vägede sekkumise korral Ida-Ukrainas.
Selgelt sõnastatud sanktsioonidel on kindlasti ennetav roll. Veel tuleks ELi liikmetel katkestada igasugune relvamüük Venemaale ning samuti selgelt väljendada, et Ukrainas annekteeritava ala laiendamine viiks automaatselt Hiinale kehtestatud embargo sarnase tähtajatu relvamüügikeeluni.
Eesti peab kujundama Ukraina küsimuses erakondadeülese seisukoha. Loodan siiralt, et eesseisvad Euroopa Parlamendi ja ka riigikogu valimised ei saa taas platvormiks debatile, kes on kõige kõvem Venemaa peksja või kõige kõvem pugeja. IRLi ja Keskerakonna omavaheline lööming laseks normaalselt, Eesti elu edasi viivalt debatilt väga palju auru välja.