Väike ja suur Eesti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Kõik me oleme harjunud rääkima ja endale kinnitama, et Eesti on väga väike riik, mis kätkeb endas nii plusse kui miinuseid.
Mida aeg edasi, seda tavapärasemaks muutub tööjõuturul praktika, kus tööl käiakse mitmekümne, aga ka mitmesaja kilomeetri taha. Ega kolita seetõttu oma kodupaigast mujale.
Kuid see, et Ida-Virumaa inimesed on kõige vähem altid töökohta väljaspool oma kodulinna või -maakonda otsima, ei ole väga suur üllatus ning sellel on ka oma ajaloolised põhjused.
Ida-Virumaast on ju viimased 25 aastat aina räägitud, et maakond ja selle elanikud eelkõige linnades on väga kapseldunud oma elukoha lähedusse ning eriti mujal Eestis ei liigu. Kindlasti on üks põhjusi see, et siin elab suur venekeelne kogukond, kellel mujal Eestis on vähe sugulasi-tuttavaid, kes annaks põhjust sinna liikumiseks. Omaette takistuseks võib olla keelebarjäär, aga ka alateadlik kartus, et uues keskkonnas ei saada hakkama.
Ent siingi on jää aastatega hakanud liikuma. Tööandjad on ära tunnetanud, et siit võib leida vaba tööjõudu nii-öelda lihtsamatele töödele ja nii töötavadki sageli meie inimesed teistes linnades müüjate, ehitajate või vabrikutöölistena.
Seevastu tippjuhte ja riigiametnikke tuleb maakonda sageli "sisse tuua". Eks siingi on oma objektiivsed põhjused. Ent see probleem loodetavasti tulevikus väheneb, kui maakonna gümnaasiumide-kolledžite toel paraneb siin antava hariduse tase ning jätkub ka elukeskkonna paranemine.