Algatusvõimelised ametnikud ja loomingulised raamatupidajad
30. aprill 2014, 00:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üldiselt on põhjust arvata, et Taavi Rõivas on jummala tore sell.
Elukutseline kretinism ehk kunagi peetud ajakirjanikupõlv lubab nii. Väikeseks õpetuseks nii tegevatele kui tulevastele poliitikutele: kui te tahate massiteabevahenditega hästi läbi saada - ja te parem tahtke, pildil püsimine on teile eluline-oluline -, siis vastake alati ka kõige jaburamale küsimusele. Võtke toru, vaadake meili. Üsna ükskõik, mida te kokku keerutate, teisel pool saadakse punkt ehk päevakajaline tsitaat kirja ja teie nimi läheb toimikusse pealkirjaga "Hätta ei jäta".
Taavi Rõivas oli ses mõttes igati lahe. Lolli juttu ka ei ajanud. Täiesti nutikas noormees, mitte mingi Bez Rublikast välja kasvanud libedik. Aga mis seal salata, enne Eesti Liitu astumist oli mõni mees muidugi hajameelselt pidev Reformierakonna valija ka, antagu andeks.
Nojah.
Hiljem muidugi läks poisil jutt käest ära. Kui sotsiaalministriks lükati. Ju see on niisugune koht, kus ametijuhendis kirjas: võimalikult palju udu ja mööda ja mõttetusi rääkida. Isegi kurb natuke. Aga kui amet kohustab, siis mis parata, tuleb esineda murede eestvõitlejana, mis lähevad korda ülitühisele vähemuse vähemusele, kes kah muretseb eelkõige oma hea ninaesise eest. Vaadake asjale otsa, siin maal on kõige suurem jama eestlaste käbe väljasuremine. Kõik muud võiksid oodata, kõik õiguslased, võrdsuslased, pehmed väärtused ning nõnda edasi.
Aga mis mina ka tean või mis tonte näen.
Imelikke tonte. Kui nüüd Taavi Rõivas peaministriks sai ja riigi ringhääling sel teemal tugeva uuriva materjali tegi, siis üks jupikene natuke pistis küll. Muidu oli lahe ja, nagu ehk aru saadud, poiss käib rubriiki "Abiks ikka".
Nimelt pani sotsiaalministeeriumi töökas kollektiiv peaministrile kokku mingi lahkumispaketi ja sinna vahele õpetussõnad. Meelde jäi suhteliselt vaimukas "Eesti viie kõige vähem joova ja suitsetava riigi sekka", ülejäänu oli ilmselt samasugune isaveise kaka, mida sotsiaalministeeriumist vaatvagunikaupa ikka tuleb. Sallivus, terviseareng, võrdõiguslus, muu, mille üle keegi kunagi järelegi ei mõtle, mis need sõnad õieti tähendada võivad.
Nii et üks mees tegi - ülekantud tähenduses - ehmatusest kergelt püksi. Seda enam, et oli ju poisist hästi mõeldud.
Kõigepealt - alluvusvahekorra rikkumine eriti jämedal kujul. No hea küll, mitte nii kõvade sõnadega, aga tuleb nagu uduselt pähe, et vist on ikka minister see, kes poliitikat teeb. Kes ütleb om ametnike jõukudele, mida teha, mida ta näha tahab. Mitte vastupidi. Ametnikud peavad hoolitsema, et suur pealik teaks, mis värk käimas on, mis juhtuda võib, aga otsustamine või oma hiilgavate nõuannete pakkumine, vabandust, läheb üle võlli. Vastad siis, kui minister küsib, eks, lauaülem, nõunik või mis nende nimetused seal on. Kui ei meeldi, otsi mujalt väljakutset oma soouuringute, tervisearenduse magistri haridusele...
Kõlab jaburalt, arvestades, et pea igast töökuulutusest käib läbi sõna "algatusvõime". Kõlab hästi. Aga võtaks mõtiskleda. Oletame kuulutust: "Otsime loomingulist raamatupidajat." Kõlab ju hullusti. Umbes et otsime suli, ise oleme niikuinii, ainult mõistus kõike ei võta.
Ja nüüd üritaks pulkadeks võtta: otsime algatusvõimelist ametnikku, äh, ütleme välja, sotsiaalministeeriumi. Mis on ju õigupoolest siin maal Ministeerium või lausa Ministeeriumide Ministeerium. Õgib lõviosa riigieelarvest ja vastu saab ainult jama. Kas me tahaksime sealt algatusvõimet? Või loomingulist raamatupidamist?
Et mitte tühjalt jaurata - nimetatud putka kulutab sel aastal 2,6 miljardit, mis teeb 8miljardilisest eelarvest 33 protsenti. Ümardasin, ümardasin, aga nii, nagu koolis õpitud. Tänan ka kohe rahandusministeeriumi rahvast, kes viitsib eelarveid netti riputada. Sotsiaalmaks, mis 2,2 miljardit, seda ära ei kata. Kuid läheb veel huvitavamaks. Igaüks, kellele öelda, et sotsiaalministeeriumi võiks kaotada, kukub soiguma - kuidas siis pensione makstakse ja...
Aga pensionideks läheb 1,1 miljardit. Kuhu siis ülejäänu? Vahe on ikka päris hull. Et on mõistlik oma mälu üle kontrollida, siis ronis noormees 2009. aasta riigieelarvet vaatama. Tollal lõi sotsmin läbi 40 miljardit Eesti raha aastas, mis tegi 91miljardilisest riigieelarvest lausa 43 protsenti. Sotsiaalmaks tõi sisse 30 miljardit. Pensionideks läks 19 miljardit. Üleüldse sotsiaalkindlustusametile 25 miljardit. Ülejäänu? Kes seletaks? Kes küsiks?
Näed, tahtsin tegelikult öelda ainult, et peaminister võiks lõpuks hakata algatusvõimelisele ametnikkonnale näppudele vaatama, aga jälle eksisin ära. Numbrid on saatanast.