Loterii, mille võit pole oodatud

Tegevuse lõpetanud kaevandused on mõnes mõttes nagu mahajäänud miinid. Tõenäosus, et nad põhjustavad tulevikus keskkonnale ja inimestele pahandusi, pole väga suur, ent kui see siiski peaks mõnel pool juhtuma, siis annab tagajärgedega kõvasti maadelda.

Viru kaeveväljal kaevandamise lõpetamise mõju hindavas aruandes on paljud järeldused kirja pandud oletuslikus kõneviisis. Näiteks nii maade langatusi kui  liigniiskuse teket võib mitmetes kohtades eeldada. Seega põhimõtteliselt on tegu loteriiga. Jutumärkides jackpot võib tulla aasta, aga ka kahekümne pärast.

Mida ja millal võtab loodus ette tühjaks uuristatud ja üleujutatud kaevanduskäikudega, ei olegi võimalik täpipealt ennustada. Varasemate teadmiste ja kogemuste põhjal saab tuletada vaid seaduspärasusi ning jagada mõningaid soovitusi.

See ei tähenda, et kaevandamisest tuleks loobuda. Võrreldes mitmete muude maavaradega, mida kaevandavad ka keskkonnasõbralikkuse mõttes igati ontlikud arenenenud riigid, on põlevkivi maa seest välja toomine suhteliselt puhas tegevus. Eriti praeguste normide ja reeglite ajal.

Küsimus on eelkõige valmisolekus ja võimekuses asuda lahendama olukordi, kus kardetud riskid peaksid teoks saama. Üks omavalitsus saab praegu põlevkiviraha nii palju, et võib selle eest supelmajagi ehitada. Naabrile, kes maadleb aga vanade kaevanduste liigveega, pole  samas ette nähtud midagi, kuna seal enam ei kaevandata.  Jääb üle vaid nuruda raha ja kirjutada projekte lootuses, et ehk midagi leiab toetust. Nii need asjad aga käima ei peaks.