Kes vahe kinni maksab?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Avalikkuse survel taganes Swedbank kavatsusest sulgeda maapiirkondades mitmeid pangakontoreid. Karta on, et ajutiselt. Majandusminister Urve Palo kutsus nüüd kokku ümarlaua, et arutleda pangateenuste kättesaadavuse üle maal.
Et teema on sattunud teravalt avalikkuse fookusesse, püüab ka minister jätta muljet, et tegeleb lahenduste otsimisega. Ent miks peaks pangandust vaatama eraldi teistest valdkondadest? Kui paljudes maakohtades pole enam ei poode ega ühtegi teenindusasutust ja sealt linnas käimine ilma isikliku sõiduvahendita võimatu, siis mida see pangakontori olemasolugi enam päästab?
Küsimust peaks vaatama märksa laiemalt: milline peaks olema Eesti-suguses väikeriigis see teenuste miinimum, mis peaks kõikjal, kus veel inimesi elab, näiteks 5-10 kilomeetri raadiuses kättesaadav olema? Sellega on otseselt seotud teine küsimus: kui palju on riik ehk maksumaksjad nõus peale maksma, et kindlustada teenused piirkondades, kus inimesi elab vähe?
On ilmselge, et teenuse omahind Eesti suuremates linnades, kus kliente loetakse tuhandetes, ja vallakeskustes, kus neid on heal juhul ehk sadades, võib erineda kümneid kordi. Peaaegu võimatu on sundida ettevõtjat osutama talle kahjumlikku teenust.
Et piltlikult öeldes poodi kinni ei pandaks, on põhimõtteliselt vaid kaks võimalust. Riik tekitab oma regionaalpoliitikaga olukorra, et inimesed hakkavad maapiirkondadesse tagasi kolima, või maksab ta teenuse osutajale dotatsiooni, mis kataks kahjumi ja jätaks tegutsemislustiks ka väikse kasumi.