Pealinnal ei tohiks lasta ülejäänud Eestit ära võtta

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Iga poliitik, kellelt küsida, mida teha selleks, et vähendada arenguerinevusi pealinna ja ülejäänud Eesti vahel, jõuab varem või hiljem triviaalse tõdemuseni, et ka Tallinnast kaugemal tuleb luua rohkem töökohti.

Hiljuti ilmunud Riigikogu Toimetiste vestlusringis nõustuvad kõigi nelja parlamendierakonna esindajad üksmeelselt, et ettevõtluse areng kõigis piirkondades ja ühtlasem elatustase on Eesti julgeolekut teeniva "pehme jõu" oluline osa.

Ent kui minna konkreetsemaks ja hakata uurima, mida siis teha selleks, et normaalse palgaga töökohtade arv väljaspool pealinna hakkaks tõusma, muutub jutt märksa udusemaks. Räägitakse üldiselt omavalitsuse ja EASi rollist, investeeringute suunamisest, taristu arendamisest ja nii edasi.

Samas helistikus on ka praeguse võimuliidu koalitsioonileppe regionaalpoliitikat puudutav peatükk. Ei tahaks lugejaid kiusata kantseliidist pakatavate lausetega, ent olgu stiilinäitena lühidalt öeldud, et seal lubatakse süvendada regionaalpoliitilist aspekti valdkondlikes poliitikates ja räägitakse struktuurivahendite kasutuselevõtuks vajalike eeltoimingute lõpule viimisest.

No ei loe kuidagi välja, mida reaalset ja konkreetset kavatseb praegune võimuliit ette võtta, et inimesed ei peaks oma kodukohast lahkuma ainuüksi seetõttu, et seal ei ole võimalik teenida äraelamiseks piisavat palka.

Tähelepanuväärne, et eelmisel aastal oli kõigis maakondades peale Harjumaa keskmine palk väiksem kui kogu riigi keskmine palk. Isegi Tartumaa ei küüni riigi keskmiseni. Paratamatu, et inimesed kolivad sinna, kus on tööd ja paremad palgad.

Aeg tiksub halastamatult. Inimeste jätkuv taandumine senistest elukohtadest toob kaasa, et elujõulisi valdu ja väikelinnu jääb aina vähemaks. Üha rohkem tuleb juurde neid paiku, kus ei jätku enam lapsi ei kooliklassidesse ega jalgpallitrennidesse, täiskasvanuid Kaitseliidu malevatesse ja laulukooridesse.

Isegi osa neist ettevõtteist, kes siiani tegutsevad, kaaluvad oma äri sulgemist või võimaluse korral mujale viimist. Tekkimas on surnud ring, kus inimesed lähevad ära, sest tööd pole ja uusi töökohti ei saagi kavandada, sest töötegijaid enam pole.

Ei saa ka kohalikule kaupmehele ette heita, et ta poe kinni paneb, sest ostjad on ära kolinud. Temagi on selle lumepalliefekti ohver, kes varem elatas end ise ära, andis tööd mitmele teiselegi ja tõi riigile maksutulu, aga nüüd muutub ise kas abivajajaks või peab samuti suuremasse linna suunduma.

Regionaalpoliitika on kaotanud tõsiseltvõetavuse ja muutunud naljanumbriks, kuna sellest vaid räägitakse, aga tegusid on väga vähe. Aastaid on kulutatud raha, et luua näilisust probleemiga tegelemisest.

Samal ajal kui riigi tasandil kogu aeg valmistutakse haldusreformiks, tehakse uuringuid ja koostatakse programme, on paljud asutused oma valdkonnas selle reformi ammu ära teinud. Selle tulemuseks on näiteks nii suletud postkontorid kui üks piirkonnapolitseinik nelja omavalitsuse peale. Need on olnud ratsionaalsed ja pragmaatilised sammud.  Kui lähtuda ainult efektiivsusest.

Eleringi juht Taavi Veskimägi tõdes hiljuti oma blogis, et majandusgeograafiliste muudatuste tõttu on tekkinud olukord, kus elektrivõrk on ühes kohas, aga tarbijad teises. See tähendab, et teatud kohtades tuleb hakata elektri põhivõrku piltlikult öeldes kokku rullima ja teistesse juurde ehitama. Mõistlik, aga viib mõtted sellele, justkui hakatakse ka riiki mõningates piirkondades kokku pakkima.

Muidugi ei ole olemas mingit imerohtu ja lihtsaid lahendusi, mis Eesti heade töökohtadega ühtlaselt üle külvaks. Elu koondumine suurtesse linnadesse toimub ka mujal riikides.

Ent poliitikute kohustus on riigi ühtlasema arengu, aga ka julgeoleku huvides välja töötada need mehhanismid, mis motiveeriksid ettevõtjaid tegutsema ka pealinnast kaugemal kui näiteks 50 kilomeetrit.

Milliseid präänikuid peaks pakkuma riik neile hakkajatele inimestele, kes tahaksid toimetada ja elus hoida neid piirkondi, kus turumajanduslikud eeldused selleks on väga nõrgaks jäänud? Mismoodi panna omavalitsusi otsesemalt huvituma uute töökohtade tekkimisest? Kas need peaksid olema toetuste süsteemid, soodustused, maksukorralduslikud muudatused või mingid muud meetmed, ongi debati koht. Ent arutelu konkreetsete ideede üle on samuti vähe.

Eesti-suguse väikese riigi sees oleks ühelt poolt kohatu rääkida isegi mõttelistest sisemistest rindejoontest, ent tõsiasi on, et kui lasta protsessil areneda senisel moel, tähendaks see ülejäänud Eesti allaandmist pealinnale.

Ei ole kahtlust, et üha suuremaks ja tugevamaks kasvav Tallinn ning selle lähiümbrus muutuvad aina tugevamaks magnetiks, mis tõmbavad ka järgnevatel aastatel inimesi mujalt Eestist enda poole. Peale loomuliku ettevõtluse koondumise sinna toetavad seda suundumust ka pealinna priskest eelarvest tulenevad võimalused pakkuda oma elanikele lisahüvesid, mis enamikus teistes omavalitsustes pole mõeldavad.

Eelseisvad riigikogu valimised on võib-olla üks viimaseid võimalusi Eesti arengut pisutki rohkem tasakaalu rihtida. Praegu on veel olukord, kus üle poole parlamendi mandaatidest jagatakse Tallinnast ja selle lähiümbrusest väljaspool.

Erakonnad, kes tahavad valimistel edukad olla, peavad praegu veel võitma enda poole valijaid ka väljaspool Tallinna ning Harju- ja Raplamaa valimisringkondi. Seda tõsiasja peaksid valijad teistes maakondades ära kasutama. Kandidaatidelt tuleb nõuda väga konkreetseid ettepanekuid, kuidas luua töökohti ja peatada elu väljasuremist. Kes sellistele võtmeküsimustele pole sisukaid vastuseid mõelnud, ei tohiks ka hääli saada.