Põlevkivielekter ei kao niipea
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Põlevkivielektrile on ennustatud peatset kadu juba aastaid, ent ennustused tema surmast on tegelikkuses osutunud ilmselgelt enneaegseteks.
Tõsi, kartused Narva jaamades toodetava põlevkivielektri konkurentsivõime suhtes pole tekkinud sugugi tühjalt kohalt. Nii energiaturu avanemine, uute ühenduste loomine Põhjamaadega, karmimad keskkonnanõuded kui saastekvoodid on olnud kõik sellised tegurid, mis aastakümneid mugavas monopoli seisuses olnud põlevkivist elektri tootja elu keerulisemaks on teinud. Ent sellele vaatamata on põlevkivienergeetika osakaal Eestis valitsev, eksport märkimisväärne ja riigiettevõttele teenitav kasum priske.
Selleni jõudmises on oma osa nii õigel ajal tehtud õigetel otsustel kui ka õnnel. Nähes ette olukorra muutumist, on juba aastaid tagasi asutud otsima tootmiskulude koomale tõmbamist. Sellega on kaasnenud ka töökohtade vähenemine, kuid tööstusharu elujõulisus on seeläbi tugevnenud. Samas on vanade plokkide eluiga pikendatud keskkonnanõuetest lähtuvate väävli- ja lämmastikupüüdjate paigaldamisega.
Vedanud on selles osas, et kasvuhoonegaaside saastekvootide hinnatase on seni osutunud kardetust märksa madalamaks. Mitmete ümberkaudsete tuumajaamade rivist väljas olek on samas turul kasvatanud nõudlust. Siiski tuleb häälestuda selleks, et turg muutub heitlikumaks ja tootmist tuleb muuta veelgi paindlikumaks.
Arvestades, et Eesti Energia õlitootmise suurprojekti käivitamine on jäänud venima, on põlevkivielektri konkurentsis püsimine siiani ära hoidnud olukorra, kus tuleks vähendada põlevkivi kaevandamist, mis oleks Ida-Viru jaoks ränk hoop.