Alkohol on odav

Korrakaitseseadus ja alkoholiseaduse muudatused, mis lubavad juuli algusest senisest märksa lõdvemalt linnatänavatel ja parkides õlut juua või ka viina võtta, on vallandanud poleemika, kas see oli nüüd ikka meie seadusandjate poolt tark otsus.

Ent see on taas toonud päevavalgusesse ka kogu riigi alkoholipoliitika üldisemalt. Riik on püüdnud viinakuradit maad ligi suruda juba pikka aega, ent tulemused on kesised. Ikka on Eesti keskmise alkoholitarbimise poolest ühe elaniku kohta Euroopa riikide tipus. Seejuures on eriti silmatorkav kange alkoholi osakaal.

Olukorda on püütud lahendada küll nii eri sorti reklaamipiirangutega kui müügiaja lühendamisega. Oluline tegur, mida peaks arvestama, on aga see, et alkohol on muutunud paljude muude hinnatõusude taustal väga odavaks. Võrrelgem, et kui nõukogude ajal oli keskmine palk 120 rubla, siis selle eest oli võimalik osta veidi enam kui paarkümmend pudelit viina. Praegu saaks keskmise palga eest seitse kasti, igaühes 20 pudelit. Kui pudel viina võrdus tookord 25 leivapätsiga, siis nüüd kõigest viiega.

Hinna ja tarvitamise seosed pole loomulikult sirgjoonelised. Ent päris õige pole ka olukord, kus viin on kättesaadav poolmuidu. Ei ole kahtlust, et alkoholitootjad suuremate aktsiiside vastu võitlema asuvad, ent riigivõim ei tohiks neile järele anda.

Kui politseil pole enam õigust tülitada tänaval napsitajaid, siis peaks jääma rohkem aega salakaubitsejate ohjeldamiseks. Seetõttu ei tasu ka karta, et aktsiisitõus salaturu õitsele lööks.