Kinnitus erukolonel Breiveli murele

Reedeõhtu seisuga olid veel teadmata väga paljud Eesti kaitsepolitseiniku röövimisega seotud asjaolud.

Küll aga on põhjust küsida, kuidas osutus võimalikuks, et tundmatud relvastatud inimesed said takistamatult tulla üle Eesti piiri, võtta siin kinni inimese ja viia ta Venemaale. Sõltumata sellest, kas tegu oli organiseeritud kuritegevusega seotud bandiitide jõugu tegutsemisega või naaberriigi mõne eriüksuse operatsiooniga, peaks meie piirivalve sellise võimaluse välistama.

Eilne kahetsusväärne juhtum tuletab meelde, kuidas Ida-Viru endine maavanem ja üks Eesti piirivalve taasrajajaid erukolonel Riho Breivel on viimastel aastatel korduvalt rääkinud vajadusest tugevdada idapiiri kaitset. Ta on ministritele ja riigikogule saadetud pöördumistes avaldanud muret selle üle, et pärast mitmeid reforme ning piirivalve ja politsei liitmist pole Eesti piir  piisavalt kaitstud ning relvastatud sissetungi praeguses olukorras peatada ei suudetaks.

Kui Põhjarannik puudutas seda teemat tänavu maikuus intervjuus siseminister Hanno Pevkuriga, siis nõustus ta, et piirivalve varustust tuleb parandada, kuid selleks võib ministri hinnangul kuluda paar-kolm aastat.

Praegusel pingete eskaleerumise ajal ei saa aga nii kaua oodata. Kui  räägitakse väga palju Eesti kaitsevõime tugevdamise vajadusest, siis üks prioriteetsemaid suundi peakski olema eelkõige meie piiri kindlustamine. Vastasel korral võime silmitsi olla kõikvõimalike provokatsioonide ja proovilepanekute ning suurte probleemidega.

Et Eesti piir on ühtlasi Euroopa Liidu idapiir, siis on loogiline, et selle pidavuse tõstmiseks tehtavaid kiireloomulisi kulutusi tuleks katta solidaarselt ning panustama peaksid ka need riigid, kes oma piiriga Venemaaga kokku ei puutu.