Huvitav Kool läheb 2. klassi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Huvitava kooli mõte on saanud nüüdseks aastavanuseks. Tuues paralleeli kooliaastatega, on esimese klassi sammud astutud ning käes on aeg juba vilunud koolilapse moel edasi liikuda.
Huvitava Kooli esimese aasta tegevustena arutleti Tallinnas, Tartus ja Jõhvis toimunud mõttekodades huvitava kooli ootuste, tegevuste ja eesmärkide üle ning võib nentida, et üle Eesti on olemas üsna ühtne arusaam, milline kool on huvitav nii õppijale, õpetajale, lastevanematele, kohalikule kogukonnale kui ka riigile. Allpool peatun põhjalikumalt kahel aspektil - koolivõrgu ümberkorraldamisel ning õppeainetel, mida koolis või ka väljaspool kooli õppida saaks ja võiks.
Koolivõrgu reformid kütavad palju kirgi, sest sellega seonduvad töökohad, koolitransport, kohaliku kogukonna identiteet, haldusreform, kuid samuti ka kooliehitus ja raha. Just viimased kaks aspekti kummastasid mind ühe väikelinna volikogu haridusteemalises arutelus kui kesksed küsimused: millise koolihoone jätame, millise sulgeme, kuidas hakkame ehitama uut ning kas ja kui palju on vaja sinna kohalikku raha paigutada, võrreldes riigipoolse rahastamisega?
Need on kahtlemata olulised, kuid haridusteemalises keskustelus siiski kosmeetilised küsimused. Nimetatud volikogu arutelul ei käsitletud sõnagagi, millist haridust me lastele uues või vanas koolimajas anda tahame. Sestap ongi minu esimene sõnum suunatud volikogudele: nagu eelmainitud kolmes mõttekojas, korraldage kohaliku kogukonna haridusarutelud ning uurige, mida soovivad lapsed ja vanemad; samuti seda, mida saab pakkuda kohalik kogukond: nii kohalik avalik sektor kui ka piirkonna eraettevõtted; kuidas ära kasutada kohalikku kultuuri- ja looduseripära jne.
Niisuguse noori ja kogukonda kaasava arutelu kohta on mul hea näide tuua Ida-Virumaalt, kus Toila valla noored just säärase arutelu kevadel läbi viisid. Selliselt aluselt on ka kohaliku volikogu tasandil palju lihtsam ja loogilisem edasi arutleda teemal, kas, kuhu ja millal valada betoon. Viimast saab teha aga vaid üks kord, sestap üheksa korda mõõda...
Sama arutelu teine pool puudutab õppeaineid. Juba ülaltoodud arutelud näitasid, et õpetajad teavad, kuid sageli ei kasuta ära kõiki võimalusi, mida erisugused haridusjuhised neile pakuvad. Pidades silmas kohalikku ettevõtlust, kultuuri ja loodust, saab iga kool tegelikult sisse viia just talle omase lõimitud õppeainete süsteemi. On puhas mõttelaiskus, kui jätkuvalt on lastele ainsad huvitavad õppeained käsitöö, muusika ja kehaline kasvatus, vahel paraku needki mitte.
Lõimida eri õppeaineid kokku näiteks läbi kooliaasta kestvaks projektiks - eri vanuseastmes erisugused ained - on teostatav ning peaks olema iga klassiastme iseenesestmõistetav osa. 12 aastaga saaks kokku 12 võrratut projekti.
On koole, kus sellist lõimitud projektiõpet juba kasutatakse. Sestap on Huvitava Kooli algatuse üks eesmärke need üles leida ning parimaid praktikaid ka teistele tutvustada. Esimene selline üritus toimus möödunud kevadel Põltsamaal, järgmine juba uuel aastal. Kuid ka vahepealsel ajal saab nende väärt tegemiste kohta teistele kirjas ja pildis teavet jagada.
Õppeainetele kotkapilguga vaadates tuleb kindlasti heita pilk ka tänapäeva ning sellele vastavalt korrektiivid teha. Näiteks muusikaõpetus võiks sisaldada diskoripuldiga ümberkäimist, miksimist jmt nüüdisaegseid muusikaelemente. Miks mitte harjutada nt beatbox´i? Mulle isiklikult väga meeldis, kuidas nt möödunud kevadel Eesti räpparid meie kirjandusklassikat käsitlesid.
Kehalises kasvatuses saaks ära kasutada võimalused purjetamistundideks, kui kool asub mereäärses linnas. Või rikastada tunde väikeste alpinismitreeningutega - siseronimisseinu on Eestisse loodud juba arvukalt. Tööõpetus võiks sisaldada robootikat - sellealaseid huviringe on üle Eesti arvukalt, aeg oleks see kas õppeaine osana või suisa eraldi õppeainena sisse tuua.
Reaalainetes teadusteater - hea õpetaja oskab kindlasti vähemalt lihtsamad loodusnähtused reaalajas nähtavaks muuta. Malemängu armastajana soovitan aga igal koolil vähemalt algklassides lastele seda võrratut mängu õpetada: see treenib mälu, õpetab püsivust, kombinatoorikat, annab samas ka väikese võistlusmomendi ja edutunnetuse. Kõike seda läheb koolilapsel hiljem vaja nii reaalainetes (võrranditega kombineerimine) kui humanitaarias.
Miks ma seda kõike rõhutan? Olen nimelt seisukohal, et haridus peab käima ajaga kaasas või olema suisa sellest sammukese ees. Kui jätkame õpetamist eilsetele teadmistele tuginedes, siis oleme ettemääratult sammukese ajast maas. Kuid parem oleks ju olla sammuke ees! Kõik see eeldab ressursse, et kogukond panustab, et õpetaja on teadlik päevakohastest teadusarengutest, et lapsevanem huvitub, mida ja kuidas õpetatakse.
Hea haridus eeldab koostööd ja ühist panustamist. Kuid see kõik ongi meie hariduse nurgakivi. Sellele rajame koolihoone, kuhu kõik tahavad tulla nii klassikalisi üldteadmisi kui ka praktilisi nüüdisaegseid teadmisi saama ning mis viib edasi nii õpilast, õpetajat, kohalikku kogukonda kui ka suures plaanis riiki tervikuna.
Kaks ülalkirjeldatud põhimõttelist valdkonda läbi arutada peakski olema Huvitava Kooli teise kooliaasta üle-eestiline eesmärk.
Huvitav Kool on haridus- ja teadusministeeriumi ellukutsutud algatus, mille eesmärk on muuta Eesti kool huvitavaks - peegeldada ja võtta arvesse ühiskonna ootusi koolile. Kõigil huvilistel on võimalik algatuse tegemistega kursis olla ning kaasa rääkida blogis www.huvitavkool.blogspot.com ja Facebooki lehel www.facebook.com/huvitavkool.