Kohalik mure?

Vanade kaevanduskäikude varingud Kukruse ja Käva kandis pole enam ammu haruldus. Selliseid ohtlikke auke on aastate jooksul tekkinud nii sõiduteele kui karjamaadele, mõni aasta tagasi hukkus sellises varingus lehm. Kui 2009. aastal alustati Tallinna-Narva maantee Kukruse ja Jõhvi vahelise lõigu renoveerimist, oli sealgi hirme, mis seotud võimalike varingutega. Sest ehkki kaardid olid justkui olemas, ei tea täpselt keegi, mis seisus on aastakümneid tagasi suletud kaevanduskäigud ning kuidas neid on toestatud. Maantee-ehitajad kasutasid toona riskide maandamiseks ülikallist geotekstiili, mida varem Eestis polnud kasutatud.

Tänane Põhjarannik kirjutab järjekordsest kaevandusvaringust, milles õnnekombel keegi kannatada ei saanud, arvestades, et varingupiirkonnas asub aktiivses kasutuses olev põllumajandusmaa. See ei garanteeri aga, et midagi ei võiks tulevikus juhtuda, sest mingeid uuringuid pole neile aladele tehtud ning mõistagi pole ka mingit mõistlikku plaani, kuidas vanadest kaevandustest läbi uuristatud piirkondi ohutuks muuta.

Kummaline on olukord seetõttu, et riik on end siin vastutusest täiesti distantseerinud. Kui on tegu alles väljavõtmata maavaraga, on kõik maapõues peituv väärtuslik automaatselt riigi oma. Seal aga, kust juba varad ammugi välja võetud, pole riigil asja ning vastutus veeretatakse maaomaniku, selle kasutaja või kohaliku omavalitsuse kraesse. Kohalik probleem ju!

See ei ole kuidagi loogiline, et riik, kes aasta-aastalt endale aina rohkem keskkonnatasusid krabab, sellistele ulatuslikele probleemidele samas selja keerab. Pole ju mingi saladus, et just Ida-Virumaalt koguneb riigi kaukasse lõviosa neist maksudest, millest siis käputäis ka tagasi tilgutatakse. Selge, et üks ettevõte või omavalitsus ei suuda probleemi lahendada. Ja see on ikkagi riigi küsimus tagada, et tema kodanikud ei elaks kaevandatud alal iga päev riskides ja justkui miiniväljal tegutsedes.