Argument valima minna

Viimasel ajal oleme sageli olnud tunnistajaks avalikule rahulolematusele, mis osutab valitsuse ja riigikogu suunas. Olgu siis põhjuseks kooseluseadus, töövõimereform või avalikus kohas alkoholi tarbimise lubamine/keelamine (korrakaitseseadus). Pahameelt voolab teleriekraanilt, ajalehtedest ning internetist, emotsioonid kipuvad üle ääre keema ning üheks süüdistuseks on see, et poliitikud ei kuula rahvast.

Selles pole justkui midagi uut. Mäletame ju mõne aasta taguseid leppeid, millega taheti internetipiiranguid seada ning mille puhul toonane peaminister Andrus Ansip väljendas üleolevat irooniat lepete kriitikute suhtes. Ka siis paisus pahameel suureks, mis lõppes sellise kummalise koosluse nagu rahvakogu kokkukutsumisega.

Nüüdki kostub kahetsevaid hüüdeid, et kuigi rahvaküsitlused näitavad üht, otsustavad poliitikud ikkagi teistpidi. Ja see justkui pole õige demokraatia. IRL soovis kooseluseaduse puhul koguni referendumit korraldada.

Ent siinkohal tekib küsimus, kas rahvas ise on piisaval määral talle antud hoobasid kasutanud. Kui vaatame viimaseid riigikogu valimiste tulemusi, siis kogu riigis käis valimas 63 ning Ida-Virumaal veidi üle 50 protsendi valimisõiguslikest kodanikest. Kindlasti on praeguste rahulolematute seas neidki, kes mingil põhjusel valimas ei käi. Ent tegelikult pole neil inimestel mitte mingit õigust kedagi süüdistada peale iseenda, sest valimata jätmisega väljendavad nad ükskõiksust riigis ja selle juhtimises toimuva vastu.