Mida on erakondadel valijatele pakkuda?

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Veidi rohkem kui sada päeva  enne riigikogu valimisi on väga vähe märke erakondadevahelisest ideede võistlusest, kuidas Eestit paremaks teha.

Valimiste lähenemisest kõnelevad küll tõusev poliitiline temperatuur, ülejooksud ühest erakonnast teise ja uute võimalike häältemagnetite jahtimine. Kuid see ei tohiks olla põhiline. Erakonnad peaksid just praegu jõudma tippvormi Eesti arengule uut hoogu andvate lahenduste väljapakkumises.

Praegu esiplaanile upitatud menüüs tuleks valijatel teha valikuid aga hoopis muude asjade põhjal. Valikukohad näivad olevat, kas poliitik on kooseluseaduse pooldaja või vastane ning kes oskab paremini solvuda.

Valimiste lähenedes on tavaline seegi,  et erakonnad üritavad üksteist üle trumbata valijale raha pakkumisega, püüdes tõestada, et just nende pakutavad maksumuudatused  jätavad tavakodanikule kõige rohkem raha kätte.  Puudatagu see siis Reformierakonna tulumaksu määra vähendamist, IRLi madalapalgaliste maksureformi, Keskerakonna astmelist tulumaksu või sotside lubadust tõsta alampalk 800 euroni.

Ei ole kahtlust, et need kavatsused lähevad erinevatele valijate rühmadele korda. Ent kõik sedalaadi plaanid taanduvad laias laastus olemasoleva raha ümberjagamisele. Need ei anna vastust küsimusele, mida teha, et riik tervikuna jõukamaks muutuks. Et tulevikus oleks rohkem, mida ümber jagada.

Niisamuti ei paista silma konkreetseid lahendusi juba palju aastaid kogu ühiskonnas pakilistele probleemidele, millele on väsimatult juhtinud tähelepanu nii ühiskonnateadlased kui riigikontroll. Rahvastik väheneb ja vananeb. Maapiirkondade ja väiksemate linnade areng jääb pealinnast üha rohkem maha. Paljude hädavajalike riiklike reformide läbiviimine on takerdunud.

Tõsi, nendele probleemidele ei olegi võimalik võtta sahtlist lihtsaid ja valmis retsepte. Kuid millal siis veel, kui mitte parlamendi valimiste eel peaksid erakonnad neid otsima. Ei tohiks olla palju tahta, et just sellise mõttetöö viljad peaksid olema valijatele otsuse tegemisel peamiseks kriteeriumiks. Iseküsimus, kui erakonnad ise kahtlevad, et tegelikult see valimistulemuse puhul väga palju ei loegi, ja püüavad muljet avaldada hoopis lihtsamalt haaratavate populistlike loosungitega.

Tõsiasi on seegi, et praegu on valijatele uusi kompvekke välja pakkuda küllaltki keeruline. Kevadel sündinud praegune võimuliit kulutas oma eelmiste valimislubaduste elluviimiseks olemas olnud varud suures osas ära. Ometigi tuleb nüüd kõigil (kaasaarvatud opositsioonil, kes ennustas, et  praeguse koalitsiooni plaanide  täitmiseks ei piisa eelarves katteallikaid)  välja käia uusi lubadusi, millele tuleb uued hinnalipikud külge panna.

Samal ajal ei ole üldine taust sugugi soodne. Majanduskasvu prognoose kohendatakse allapoole. Pingelises rahvusvahelises olukorras on põhilisteks  märksõnadeks heitlikkus ja määramatus. Mitmed olulised majandusharud, nagu näiteks põllumajandus, turism, logistika ja põlevkivitööstus, on kergesti haavatavad ja seal oleks hea tulemus isegi senise taseme hoidmine. Sellises seisus tuleb aga Euroopa Liidu idapiiril paikneval Eestil teha nii kaitsevõime kui piiri tugevdamiseks lisakulutusi, mida aasta alguses keegi ei plaaninud.

Loosungeid, et tõstame alampalga 800 euroni, on ju ahvatlev välja paisata. Eesmärgina ei tohiks selles midagi vastuvõetamatut olla.  Aga kui reaalses elus läheb sellega samamoodi nagu Tallinna-Tartu-Luhamaa maantee neljarealiseks ehitamise lubadusega aastaks 2015, siis ei hakka sellest kellelgi kergem.

Teades, et tegelikult on nii-öelda vaba raha oma lubaduste elluviimiseks  napilt ja bluffimisega on kõik suuremad erakonnad juba korduvalt kõrvetada saanud, võivadki eelseisvate valimiste programmid jääda küllaltki ümmargusteks.

Sellisest stiilist annab märku ka praeguse Reformierakonna ja sotside koalitsioonilepe. Olgugi et selles lepiti kokku näiteks lastetoetuste märkimisväärsed tõusud ja töötuskindluse maksemäära vähendamine, on seal kõvasti ka üldist juttu. Iseloomulik, et näiteks sõna "toetame" esineb tekstis 15 ja sõna "kaalume" neli korda, aga konkreetne sõna "teeme" vaid ühe korra.

Tegelikult tuleb just praegu  oodata erakondadelt võimalikult konkreetseid, ausaid ja põhjalikult läbiarvutatud  tegevusplaane. Mis on iga ettepaneku  hind ja eeldatav mõju? Kust peaks tulema selleks raha? Kas ja mille jaoks on plaanis võtta laenu? Kust, kui palju ja mille arvelt on võimalik koomale tõmmata riigi kulusid?

Arvestades regionaalpoliitika olulisust, oleks vajalik  tuua eraldi välja ka mõned olulisemad kavatsused igas valimisringkonnas, mis oleksid erakonna valimisprogrammi lahutamatu osa.

Erakondadest jääb praegu mulje justkui iluuisutajast, kes nelja aasta kõige tähtsamaks võistluseks valmistudes ei harjuta trennis palehigis axel'eid, rittberger'eid ja muid keerukaid hüppeid, vaid paneb rõhku eelkõige välisele. Eeldatakse, et kohtunikelt saab häid  punkte  sätendava kostüümi, ägeda jumestuse ja haarava saatemuusika eest. Võistluskava võib seevastu niisama kergelt läbi liuelda.

Iluuisutamises niimoodi medaleid  ei võida. Ka valimistel võiksid kohtuniku rollis olevad valijad hinnata rohkem poliitikute sisulist meisterlikkust ja vähem kampaaniate efektsust.