Kolgastumise vastu

Maakonna koolide murest niinimetatud kolgastumise pärast võib aru saada. Võimekamate õpilaste lahkumine eliitkoolidesse ning ka säravate pedagoogide defitsiit ei ole ju eile ega täna tekkinud probleem. Lihtsalt elanikkonna vähenemise taustal hakkab see üha teravamini silma.

Tuleb tõdeda, et meie üldharidussüsteem ei ole suutnud muutustega samas tempos kaasas käia. Kui viimase kaheksa aasta jooksul on Eestis üldhariduskoolide arv vähenenud 10%, siis õpilasi on vähemaks jäänud 22%. Omavalitsuste haldusalas olevad koolid jäävad paraku sageli poliitikute pantvangiks − õpilaste arvu vähenemisele vaatamata peetakse kooli ülal, kuid kuna väheneb õpetajate koormus, pole lihtne tagada head kvaliteeti. Omavalitsustel puudub aga sageli valmidus omalt poolt koolidesse raha juurde pumbata.

Koolide sulgemisest ei taheta rääkida, kuna seda peetakse valimiseelseks riskikäitumiseks. Halvemal juhul kasutatakse aga koole ära oma poliitilistes huvides − alates sellest, et kohalik võim esitleb end kui kodukandi hariduselu säilitamise eest võitlejat, kuni koolidirektorite sundparteistamiseni välja.

Kahjuks on koolidega sama lugu nagu omavalitsuste ühinemise ehk haldusreformiga. Kuni muutused nõuavad kohaliku omavalitsuse poliitilist otsust, meie koolivõrk ei korrastu ja tiksub kolgastumise poole edasi. Ida-Virumaal on õnneks asi liikuma hakanud vähemalt riigigümnaasiumide loomise suunas. Ja kuldpeade lahkumine võib väheneda, kui neis koolides suudetakse tagada hea haridustase.