Mittekeskerakondlaste keerukas ülesanne
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Isamaa ja Res Publica Liidu jaoks on Ida-Virumaalt vähemalt ühe parlamendikoha väljateenimine paras pähkel. Kuid oluliselt lihtsam pole see ka sotsidel ja Reformierakonnal.
Ida-Virumaal on kujunenud viimastel valimistel nii, et kõigepealt riisub koore Keskerakond ehk võtab vähemalt 50 protsenti häältest ja kolm ülejäänud suuremat erakonda siplevad kõvasti selle nimel, et vähemasti üks koht kätte saada. Kuna suuremad linnad on pikka aega olnud Keskerakonna ainuvõimu all, siis ei ole seal konkurentidel tekkinud ka soodsat pinnast oma tugevate parteirakukeste loomiseks ja kohalike silmapaistvate liidrite esiletõusuks.
Sellises seisus polegi teistel erakondadel riigikogu valimistel eriti muid variante kui tuua häältemagnetiteks tuntud inimesi mujalt. Kuigi enne valimisi kinnitavad kõik gastrolöörid, et neil on Ida-Viruga pikaajalised plaanid, kipub osal neist tõsisem huvi piirkonna vastu sulama õige pea pärast riigikogulase vande andmist. See teeb karuteene järgmistele, kaasa arvatud neile, kes tulevad parimate kavatsustega.
Maakonna huvides on, et siinsetel valijatel oleksid parlamendis oma esindajad igast suuremast erakonnast. Need peaksid olema Ida-Viru eestkõnelejad, kelle sõnal on kaalu oma erakonnas. Valimistulemuse mõttes saabki oluliseks, kes kandidaatidest kui tugevana end selles rollis suudab näidata.