Tähtsate küsimuste küsimise aeg
/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
19. november 2014, 23:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
eagi peaks vabariigi valimiskomisjon tegema teatavaks mandaatide jaotuse valimisringkondade vahel eelseisvatel riigikogu valimistel. See, mitme riigikogu koha pärast igas ringkonnas valimisvõitlus lahti läheb, peegeldab üsna täpselt valijate riigisisest migratsiooni.
Tähelepanuväärne, et kui 1999. aastal heideldi Tallinnas ja selle lähiümbruse ringkondades kokku 36 mandaadi pärast, siis neli aastat tagasi oli see arv tõusnud juba 42ni. Märtsis toimuvatel järgmistel valimistel tuleb see arv veelgi suurem.
Näiteks Ida-Virumaal teevad erakonnad juba praegu plaane teadmisega, et mängus ei ole enam mitte kaheksa mandaati nagu varem, vaid seitse. Põhjus on lihtne. Et paljud valijad on kolinud ära Lasnamäele, siis läheb neile nüüd järele ka õigus otsustada ühe riigikogu koha üle.
Neid valimisringkondi, kes peavad taas ühe mandaadi pealinnale loovutama, on tõenäoliselt teisigi. Valimiste vahel toimunud rahvaloenduse tulemused ja Tallinna linnavalitsuse kampaaniad mujalt inimeste pealinna meelitamiseks annavad alust seda eeldada.
Sellise trendi jätkumine viib selleni, et nelja või kaheksa aasta pärast jagavad üle poole riigikogu kohtadest vaid Tallinna ja selle lähiümbruse valijad.
Neljale suuremale erakonnale selline suundumus ilmselt meeldib. See on ratsionaalne lähenemine. Neis ringkondades, kus jääb vähemaks valijaid ja mandaate, hakkavad taanduma ka huvid. On vähem tülikat jahmerdamist parteikontoritest kaugemal ja muretsemist, keda poliitikutest kuhu hääli noppima komandeerida. Pole vajadust tegelda nii palju kohalike probleemidega. Bensiini, plakateid ja pastakaid kulub ka vähem.
Rõhuasetuse muutumisest räägib seegi, et kui varasemates valimiskampaaniates on regionaalpoliitikaga seotud teemad olnud kesksel kohal, siis nüüd nad väga tugeva häälega ei kosta.
Näiteks sotsiaaldemokraadid kasutasid oma nelja aasta taguses valimisprogrammis ääremaade olukorra iseloomustamiseks küllaltki dramaatilisi väljendeid: "kvaliteetsete avalike teenuste piiratud kättesaadavus", "nõrk ettevõtlus", "tööpuuduse, heitumuse ja püsiva töövõimetuse suured näitajad" ning "haridus-kultuuriline mahajäämus". Anti kindel lubadus suurendada füüsilise isiku tulumaksust omavalitsusele laekuvat osa 11,4 protsendilt 11,93 protsendini ja kindlustada raha kohalike omavalitsuste haridus-, kultuuri- ja spordiinvesteeringuteks.
Kui sotsid kevadel Reformierakonnaga valitsuse tegid, jäi kõigest sellest koalitsioonileppes alles vaid ümmargune ja mittemillekski kohustav jutt vajadusest süvendada regionaalpoliitilist aspekti valdkondlikes poliitikates.
Karta on, et üks sotside eelseisvate valimiste põhilubadusi viia alampalk nelja aastaga 800 eurole teeb üllale eesmärgile vaatamata paljude maakondade elujõulisusele ja ettevõtlusele hoopis karuteene. Kui valitsuse korraldusel peaksid väikese tarbijate hulgaga piirkondades tegutsevad ja niigi napilt elus püsivad kauplused ja teenindusettevõtted järsult palgakulusid suurendama, siis lõpeb see nende jaoks krahhiga. Turumajanduse reegleid järgides ja ausalt makse makstes ei vea lihtsalt välja. Pingutagu ettevõtja ja töötajad kui kõvasti tahes.
Nii jääb väikematesse paikadesse veelgi vähem nii töökohti kui ka teenuseid. Juuksurisse, autoremonditöökotta, rõiva- ja kingapoodi ei pea sõitma enam 20, vaid 50 kilomeetri kaugusele. Selle tagajärjel kolib veelgi rohkem inimesi ära. Jäävad tondilossid ja korterite väärtus läheneb nullile senisest suurema hooga. Loogilise sammuna järgneb koolide, raamatukogude ja teiste avalike asutuste sulgemine.
Alampalga järsust tõstmisest oleks regionaalpoliitiliselt kasu vaid siis, kui sellega kaasnev kulu hüvitatakse suurematest keskustest eemal tegutsevatele teenuste osutajatele näiteks maksusoodustustega. Ent iseküsimus on, kuivõrd keerukaks ja kulukaks läheks piiride tõmbamine ja selle erisuse haldamine.
Meenutaks, et ka teine riigis võimulolija − Reformierakond − on 2005. aastal koostatud parteiprogrammi kirjutanud, et Eesti areng peab hõlmama kõigi tema piirkondade arengut. Statistika kinnitavat tõsiasja, et tegelikkuses toimub paljudes piirkondades nii elanike kui töökohtade arvu ja elukeskkonna kvaliteedi poolest pikemat aega taandareng, Reformierakond justkui ei märka ega tunnista. Värske valimisloosungiga lubatakse panna samas suunas kindlalt edasi.
Võimalik, et väiksemate kohtade elujõulisuse säilitamine ongi urbaniseeruvas maailmas võimatu missioon, kus väga häid lahendusi pole õnnestunud leida ka Eestist tunduvalt rikkamatel riikidel. Ent see oleks liiga kerge vastutuse eest pagemine nende poolt, kes ise tahavad Toompea künkal riigiasju otsustada.
Just nüüd tuleb parim aeg küsida valijate ette astuvalt kandidaadilt, milline on tema plaan, mis hoiaks ära elu hääbumise selles kandis, kust ta loodab riigikogusse teed sillutavaid hääli teenida. Põhiküsimus peaks olema, mida teha maakondade konkurentsivõime tugevdamiseks ja kuidas aidata kaasa hea palgaga töökohtade lisandumisele. Kui seda praegu ei küsi, siis nelja või kaheksa aasta pärast muutuvad riigikogu valimised suuresti vaid Harjumaa meistrivõistlusteks.