Eduard Easti tuleproov

Narva keskerakondliku linnavõimu kohta tuleb mõninga regulaarsusega teateid sisemistest käärimistest, võimu ümberjagamise plaanidest ja muust säärasest.

Harva on sellel kõigel tõsiseltvõetavat ainest olnud, vähemasti sel määral, et mingid nähtavad muutused või tagajärjed oleksid. Enamasti on see osutunud konkurentide soovmõtlemiseks, mis tegelikkusega seotud vaid õrna niidiga.

Kuid  üle 15 aasta piirilinnas valitsenud Keskerakond on samas ise kõikvõimalike kuulduste levikuks soodsa pinnase loonud. Eriti mitmete viimaste valimiste järel, mil neil pole olnud vajadust võimu kellegagi jagada. Avalikkuse jaoks oluliste küsimuste sisuline arutelu ei toimu enamasti avalikult, vaid kitsamas siseringis omade keskel. Mõnes mõttes  nagu omal ajal poliitbüroos. Nii nagu tollal otsisid infopuuduses sovetoloogid kaudseid märke jõudude vahekorra ja eri isikute mõjujõu kohta, tuleb seda Narvas teha ka praegu.

Praeguste pingete ja linnapea Eduard Easti löögi alla sattumise põhiliseks põhjuseks võib olla käsilevõetud linnavalitsuse struktuurireform. Ühelt poolt on selge, et Narva bürokraatlik aparaat on paisunud üle mõistliku piiri, ja linnapealt oodatakse otsustavaid samme. Easti kindel tegutsemine võtaks kurjadelt keeltelt vähemaks alust rääkida temast kui ühest nukust papa Carlo teatris, kes iseseisvalt olulisi küsimusi ei otsusta.

Samas on linnavalitsuse ametnike ja nende töökohtadega seotud palju huvisid. Niipea kui seda paljude aastate jooksul väljakujunenud süsteemi liigutama asuda, osutub keegi kindlasti selliseks kannatajaks, kes sellega leppida ei kavatse ning asub rünnakule.

Eduard East on omamoodi kahvlis: vaenlasi saad nii siis, kui võtad midagi ette, ja ka siis, kui jätad kõik endistviisi. Kui ta peaks sellest tuleproovist läbi tulema, siis võib ta Narva linnapea ametisse veel paljudeks aastateks jääda.