/nginx/o/2017/01/27/6287093t1h503f.jpg)
/nginx/o/2014/11/25/11994568t1h4ce2.jpg)
Valijad annavad vastuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/11/25/11994568t1h4ce2.jpg)
Valijate arv Ida-Virumaal on nelja aastaga vähenenud kolme ja poole tuhande inimese võrra (2007.-2011. aastal oli vähenemine 900 inimest).
See ähvardab meilt Tallinna suunas minema viia ühe riigikogu mandaadi ja on Erik Gamzejevi õigustatud hinnangu kohaselt objektiivne mõõdik valitsuse regionaalpoliitika (ja eriti Ida-Viru poliitika) läbikukkumisele.
Enne eelmisi riigikogu valimisi võeti tollase siseministri Marko Pomerantsi (IRL) eestvedamisel suure käraga vastu dokument "Ida-Virumaa tegevuskava 2010.-2014. a". Kuna plaani koostamisel oli aktiivne osa kohalikel omavalitsejatel, sai paber päris hea.
Selle rakenduskava koosnes 53st üsna konkreetsest lubadusest ja abinõust. Ainus häda oli, et ühelgi neist polnud rahanumbrit taga. Kaks aastat järjest küsisin riigieelarve vastuvõtmisel parlamendis nii peaminister Ansipilt kui rahandusminister Ligilt, kus on siis finantsid selle plaani täitmiseks, ja sain vastuseks, et küllap need peituvad ministeeriumide eelarvetes. Seal nad peitusid, kõrvuti ja võrdväärselt ka kõikjal mujal plaanitud tegevuste või tegemata jätmistega.
Kindlasti on Ida-Virus nende nelja aastaga nii Euroopa Liidu, riigi, omavalitsuste kui erakapitali jõul mõndagi tehtud. Kerkinud on uus energiaplokk ja käiku läinud õlitehas Auveres, rõõmu teevad Kiviõli seikluspark ja Narva promenaad, valmimas on Vaivara põhikool ning ehitamisel Jõhvi riigigümnaasium, Narva-Jõesuus avas uksed ja veerajad uus Nooruse spaa. Samasuguste ja suuremategi edusammude üle võivad rõõmustada ka paljud teised Eestimaa paigad.
Puudu on aga jäänud teadlik, eesmärgipärane "läbimurre" Ida-Viru suunal, kus mitte ainult rahvastiku vähenemine, vaid ka paljud muret tekitavad sotsiaalsed indikaatorid pole nelja aastaga kindlasti mitte paranenud (loe: Eesti keskmistele vähemasti lähenenudki).
Praegu on siseminister Pevkuri (Reformierakond) juhtimisel valmimas uus Ida-Viru tegevuskava. Kui ka see ei saa erirahastust, siis on ta väärtus vaid selle paberi hind, millele ta kirjutatakse.
Peab arvestama, et praegu on Ida-Virumaa tulevik hoopiski süngem kui neli aastat tagasi. Siis me lootsime viisavabadusele Venemaaga ja rääksime uue Narva silla ehitamisest. On paratamatu, et oluline osa Ida-Virumaa arengupotentsiaalist peitub tema piiriäärses asupaigas.
Suhete oluline halvenemine Venemaaga pole sõltunud meist, kuigi idavirulase silmis on Soome valitsuse vähemalt sõnadeski mõõdukam idapoliitika muidugi oluliselt arukam meie valitsuse omast. Ent seda enam vajab regioon just praegu mitte ainult sõnalist, vaid tegudesse valatud tähelepanu. Seda nii humaansetel kui nii sise- ja välisjulgeolekulistel kaalutlustel.
Kiiret väljaarendamist vajaks Euroopa Liidu − Venemaa kompetentsikeskus Narva kolledži juures, jõuliselt tuleks lõpetada vaidlus sisekaitsekadeemia ümberbaseerumise üle Ida-Virusse. Jõhvi-Narva maanteelõik ootab sirguajamist.
Konkreetsete arvutustega peaks näitama, et keskkonnatasude mõneprotsendiline kasv ei tähenda tuhandetele töökaotamise ohtu, ning andma riigi garantii põlevkivitootmise läbimõeldud jätkusuutlikkusele. Selge sõna ja teoga tuleks võtta narvalastelt hirm kvaliteetse venekeelse hariduse kängumise pärast nende kodulinnas ning mõista, et ka Narva eestlaste vastupidine hirm vajab lahendust.
Riigi tõsiseks mureks peab saama õpetajatele, arstidele, juristidele ja teistele spetsialistidele motivatsioonipaketi loomine Ida-Virusse tööle asumiseks. Ja rääkides tõemeeli alampalga tõusust nelja aastaga 800 euroni (kui me seda ei saavuta, siis jookseb mitte ainult Ida-Viru, vaid kogu Eesti üha kiirenevalt rahvast tühjaks), vajame me riigipoolset reindustrialiseerimise (see tähendab tööstuse taasloomise) abinõude kava, sest vaba turg, mille piirid on riigiülesed, Eestit selles osas ei aita. Ning kus siis veel rääkida tööstuse taasloomisest, kui mitte Ida-Virus.
Reformierakonna ja IRLi kolmeaastase koosvalitsemise viljad on selgelt näha. Sotside vähem kui aasta tagune kokkuheitmine Reformierakonnaga regionaalpoliitikas ei saagi murrangut tuua (reformarite eestvõttel kaotati ju regionaalministri ametki!).
Olles üle paarikümne aasta näinud Eesti poliitikat ja tipp-poliitikuid üsna lähedalt, olen jõudnud kindlale veendumusele, et Ida-Virumaa ja idavirulaste elus saaksid käegakatsutavad muutused toimuda vaid juhul, kui valijad laseksid sotsidel ja Keskerakonnal seljad kokku panna ning vastutust jagama hakata.