Ka valija vastutab poliitreklaami eest

1. märtsil toimuvaid riigikogu valimisi pole veel välja kuulutatud, kuid juba tekib skandaale parteide valimisreklaami tõttu. Tallinnas võimul olev Keskerakond on  pealinna ühistranspordi täis kleepinud keskerakondlaste pilte, mille puhul on tekkinud kahtlus, et reklaam makstakse kinni maksumaksja rahaga.

Sotsid pöördusid oma kampaania nimel hoopiski teispoolsusesse ning on tänavatele üles pannud praeguseks surnud Eesti kirjandusklassikute pilte, väites, et tegemist on sotsiaaldemokraatidega.

Reformierakonna juhist peaminister Taavi Rõivas on lasknud aga endast vändata Ämari sõjaväelennuväljal reklaamklipi, mis tõstatas küsimuse, kas valitsusjuht pole mitte ära kasutanud oma positsiooni.

Üks võimalus, miks parteidel selliseid asju "juhtub" on see, et tähelepanu äratavat kampaaniat planeerides ei suudeta piisavalt põhjalikult ette näha selle võimalikke kõrvalmõjusid.

Ent palju usutavam on asjaolu, et see kõik ongi taotluslik ja säärastel reklaamiskandaalidel arvatakse olevat hea turunduslik mõju. Mis sest, et paljud võivad kampaania ühel või teisel põhjusel hukka mõista, see lisab reklaamile tähelepanu.

Ja rääkigu teoreetikud mida tahes sellest, et küsitav käitumine mõjub poliitikuile negatiivselt, võime siinkohal vaid meenutada hiljuti IRList Reformierakonda üle karanud Eerik-Niiles Krossi kampaaniat mulluste kohalike valimiste eel, mille sobilikkust samuti kahtluse alla seati. Aga Krossi häältesaak pealinnas oli kolmas, ligi kolm korda suurem kui IRLi esimehel Urmas Reinsalul. Nii et oluline roll sobimatute kampaaniate toimumises on ka valija kriitikameelel.