Pevkur lubab riigi sekkumist Aleksandri kiriku võlaküsimusse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siseminister Hanno Pevkur kinnitas intervjuus Põhjarannikule, et Eesti valitsusel on kindlasti huvi aidata lahendada Aleksandri kiriku ümber tekkinud probleem, et päästa kiriku varad oksjonil mahamüümisest.
Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) Aleksandri kogudus on sattunud enneolematusse olukorda, kus kogudus läks pankrotti, jättes endast maha 1,3 miljoni euro suuruse võla, mistõttu ähvardab ajaloolist Aleksandri kirikut, mida ka riik aitas taastada, enampakkumisele minek. Kas riik peaks sellises olukorras midagi ette võtma ja kas riigil on üldse võimalik kuidagi sekkuda?
Kindlasti on midagi ette võtta. Kui ma käisin õnnitlemas Eesti evangeelse luterliku kiriku uut peapiiskoppi Urmas Viilmad, siis ütlesin talle, et minu soov oleks, et eelkõige EELK tervikuna ja peapiiskop võtaks selle probleemi enda mureks.
Ma hindan väga seda arusaama, et kui peres on ühel pereliikmel raske, siis teised pereliikmed tulevad appi. Kui me võtame kõik võlausaldajad, kellel on nõudeid koguduse vastu, siis nende hulgas on ka Kiriku Varahaldus, mis on tegelikult ju osa luteri kirikust.
Ma usun, et peapiiskopi mure selles küsimuses on sama suur kui minu oma, ning kui peapiiskop hakkab otsima lahendusi ja võtab jämeda otsa lahenduse otsimisel enda kätte, siis mina olen valmis istuma laua taha ning otsima lahendusi koos temaga. Arvestades nii Aleksandri kiriku ajalugu kui ka tema tähtsust siinses piirkonnas, on kindlasti see küsimus tarvis ära lahendada.
Aleksandri kirik ei ole lihtsalt üks kirikuhoone Narvas. Ta on ka oluline mentaalne väärtus ning ajaloolis-kultuuriline tähendus. Samas te ütlete, et eelkõige peaks asjaga tegelema luteri kirik. Kirik jälle ütleb, et eelkõige riik peaks sekkuma, kuna kirikul pole raha...
Mina olen kindlasti valmis istuma koos luteri kirikuga laua taha, et seda arutada. See ei ole ju mitte ainult kohaliku kirikuelu mure, vaid see on oluline teema ka Eesti riigi ja selle julgeoleku seisukohast. Mul on väga kurb meel, et probleem on üldse praegusesse seisu jõudnud, ja seda veel ajal, mil me oleme planeerinud Eesti riigi eelseisvad sünnipäevapidustused nii sellesse kirikusse kui ka Jõhvi.
Aga kogu tegevus, mis paistab selle kõige taustal, ei ole kindlasti aktsepteeritav. Ma usun, et siin peab luteri kirik tervikuna vaatama, kas ja kui palju nad koguduste tegevust kontrollivad.
Mida te selle taustategevuse all mõtlete?
See, et üldse on jõutud 1,3 miljoni euro suuruse võlani, et on tehtud mingeid sahkerdamisi, varade ümberkantimisi − see ei ole kuidagi kohane ühele kogudusele. Ja ma usun, et luteri kirik tervikuna peab mõistma: EELK kiriku katusorganisatsioonina peab kandma selget vastutust ka koguduste tegevuse eest. Seda enam, et praeguseks teame, et Aleksandri koguduse puhul on ka luteri kiriku enda reeglitest üleastumisi olnud.
Aga probleem on tõsine ja mina olen valmis olema selle lahendamisel riigipoolseks partneriks, nagu usutavasti ka kultuuriministeerium. Seda enam, et läbi kultuuriministeeriumi on sihtasutusele Narva Aleksandri Kirik ette nähtud ka riigipoolset raha. Usun, et probleem leiab mõistuspärase lahenduse.
Räägime sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimise ideest, millele ju suuresti Reformierakonna vastuseisu tõttu kriips peale tõmmati. Kompensatsiooniks pakkusite maakonnale niinimetatud sisekaitseakadeemia praktikabaasi. Sellest on kohapeal aru saadud nii, et see tähendab umbes 100 ööbimiskohta TÜ Narva kolledžis, kuhu võetakse tööle kaks tädikest, kellest üks annab puhtad linad välja ja teine võtab mustad vastu. See tundub sellise osava pettusena, et näed, midagi me ju ikka teeme Ida-Virumaa heaks, panustamata samas sentigi.
See on väga vale arusaam. Sisekaitseakadeemia paikneb praegu mitmes kohas üle Eesti: Paikusel, Murastes, Väike-Maarjas ja Pirital. Kui me räägime sellest, mida kujutab endast sisekaitseakadeemia, siis see tähendab kasarmurežiimil õppetööd. Isegi kui jätta korraks rahaküsimus kõrvale ja tuua sisekaitseakadeemia siia ehk kõik need neli asukohta tõsta ühte, siis pole see praktiliselt teostatav. Väike-Maarjas on välja ehitatud kogu õppekompleks päästjatele, mida ei ole võimalik korraga üle tõsta. Oleks täiesti rumal otsus see kõik seal kinni panna ja siia tuua. Sama on piirivalve õppekompleksiga Murastes.
Kuid praktikabaasi juurde tagasi tulles: kui on valida, kas tuua noored kusagile kasarmurežiimile või tuua sadakond noort tänavatele, siis valin selle, et toon nad tänavatele sisejulgeolekut tagama. Need on politsei-, pääste-, piirivalve-, vangla- ja tolliametnikud, kes tulevad siia praktikale reaalset tööd tegema.
Aga nad on siiani samamoodi igal pool üle Eesti praktikal käinud?
Kuid nüüd tähendabki see praktikabaasi loomine seda, et väga suure osa praktikast läbivad nad just siin, Ida-Virumaal.
Aga see toimub ju praegu ka?
Jah, aga väga väikeses mahus.
Mitu uut töökohta see praktikabaas meile Ida-Virumaal annab?
Kui räägime praktikantidest, siis kuni sada kadetti aastas. Aga see tähendab, et siin peavad olema ka praktikajuhendajad. Ja nad annavad kindlasti lisateenistust ka siinsetele söögikohtadele, kultuuriasutustele ja teistele ettevõtetele.