/nginx/o/2016/12/19/6189483t1h17a3.png)
/nginx/o/2014/12/09/11994620t1h3f84.jpg)
Vaja pole telekanalit, vaid korralikku haridust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/12/09/11994620t1h3f84.jpg)
Keeleteadlane Urmas Sutrop tegi eelmisel nädalal Eesti Päevalehes ülevaate venekeelse üldhariduse arengust taasiseseisvunud Eesti ajal. Kahjuks üheülbaliselt, kuna teeb seda vaid suuruselt teise, vene rahvusgrupi seisukohalt. Autor ei maini, et Eesti on oma elukohamaaks valinud ka teiste rahvuste esindajad: ukrainlased, valgevenelased, juudid, karjalased ja paljud teised.
Vaid ääri-veeri puudutab ta Eesti riigi suutmatust üldharidust riigikeskselt korraldada. Kahju küll, kuid venekeelsele elanikkonnale orienteeritusega on juurdunud ülejäänud väiksemate rahvusgruppide venestamine. Just nagu nõukaajal.
Enne kui olukorra parandamiseks midagi konkreetset välja pakkuda, toon paar positiivset näidet.
Üks neist on inglise kolledž ja teine prantsuse lütseum. Mõlemad on riigi tippkoolid, suurepäraste õpetajate kollektiiviga ja väga heade õpitulemustega. Nende koolide lõpetajatel on kindel maailmavaade ja edasiseks arenguks kõik teed valla. Nende koolide riigikesksusele pole midagi ette heita.
Miks ma neid kahte nimetasin? Eks ikka sellepärast, et lõppude lõpuks on ju toimiv mudel Eestis olemas! Üldises globaliseerumise protsessis pole venekeelsed koolid valdavas enamuses konkurentsivõimelised riigipoolse koordineerimatuse ja abi tõttu. Venekeelse elanikkonna üldhariduse korraldamine on lükatud omavalitsustele, kel jääb aga oskustest sageli vajaka. Omavalitsused koolipidajatena ju õpikuid välja ei anna, samuti pole enamik suutelised poliitilistes tõmbetuultes lojaalset õpetajaskonda kindlustama.
Kuidas siis jätkata? Alustaks vigade parandusest. Ja nimelt lasteaiaealiste keelekümblusest ja selle jätkamisest algkooli astmes. Kõikides kooliastmetes on keelekümblus möödapääsmatu. Kuna täiskasvanute keeleõpe on indiviidikeskne, pole ka gümnaasiumiealiste riigikeeleõpe viimase paarkümne aasta jooksul päris soovitud tulemusi andnud. Sestap ongi valus tõdeda, et venekeelsete koolide lõpetanutel on tööjõuturul raskem toime tulla.
Muukeelsete üldharidus peab olema riigikeskne. Seetõttu peaks ka venekeelsete üldhariduskoolide haridusministeeriumile otseallutamine olema möödapääsmatu. Vähemalt seniks, kui valmivad vajalikud õppematerjalid ja koolides on piisavalt riigikesksete teadmiste ja oskustega õpetajaid.
Lisaks olen seda meelt, et Eesti koolid võiks olla kohaks, kus ka teistel rahvustel oleks võimalus õppida oma emakeelt ja kirjandust, samuti kultuurilugu maailmas üldtunnustatud kontekstis vähemalt fakultatiivselt. Selleks ei pea tingimata hakkama taastama endisaegset kultuurautonoomiat.
Suutmata lahendada haridusprobleeme, kavandab valitsus venekeelse telekanali loomist. Pean seda mõttetuks raha tuuldeloopimiseks. Selles ideoloogiasõjas võitjaid ei ole. Eestis kaotavad pigem meie kaasmaalased. Sestap suunakem rohkem ressursse muukeelsete üldharidusele, et tõsta nende konkurentsivõimet.
Arvan, et vene inimeste kaasamisega Eesti inforuumi saaksid sotsiaalvõrgustikes meie kaasmaalased igast eestlasest paremini hakkama. Seda muidugi juhul, kui nad näevad ja tunnetavad, et Eesti riik nende heaolu eest järjekindlalt seisab.